Tahtsin teha teed,

aga panin tassi sisse kohvi. Mis mul siis üle jäi? Pidin kohvi jooma. Ma loodan, et see sassisolek möödub varsti. Selleks on alust ka, kuna juhtus üks suuremat sorti ime. Ma nimelt sain puhkust. Ja mitte 2 nädalat, vaid terve kuu! Praeguse kooliülesannete mahu kõrvalt on see ülimalt tervitatav. Meie osakonna õppejõudude seas levib nimelt arvamus, et töö on hobi ja nad ei väsi seda meile kordamast. Ehk siis, kui üliõpilane käib tööl, on see tema eralõbu. Ühest küljest ma saan aru, et kui juba kooli minna, siis see programm tuleb vastavas mahus täita ning mingeid mööndusi ei ole ja ega seda keegi vaevalt tahabki. Kuid suhtumise sõnastus iseenesest on minu jaoks väga häiriv. Hobi on siiski miski, mida ma teen oma lõbuks, mitte selleks, et ellu jääda. Ma tõesõna ei ole ei töölkäimisest ega enda tööst nii vaimustuses. Kui te armastate inimesi, hakake klienditeenindajaks ning see tunne möödub kiiresti. Minu töö lisaboonuseks on kuulda iga kord teisel pool seina jutustavaid "elu on muskel" inimesi, põhiteemadeks valgusegud ja kaklused. Lausa kurb, kuidas kuu aega põnevaid teemasid jääb nüüd kuulmata.

Selle kuu meistritrikid

Mul on hea meel, et olen tõestanud enda pädevust mõlemal erialal. On väga pädev kanda 50 punkti kaardile ning seejärel kustutada kaart ning teisest küljest on äärmine oskuslikkus panna ühepajatoidu jaoks köögiviljad keema ning minna kööki tagasi kõrbelõhna peale (selleks läheb päris tükk aega). Ma usun, et on väga kohane praegu patsutada endale õlale ja öelda "küll sa oled ikka tubli".

She's everything to me

Brad Paisley


She's a yellow pair of running shoes
A holey pair of jeans
She looks great in cheap sunglasses
She looks great in anything
She's I want a piece of chocolate
Take me to a movie
She's I can't find a thing to wear
Now and then she's moody

She's a Saturn with a sunroof
With her brown hair a-blowing
She's a soft place to land
And a good feeling knowing
She's a warm conversation
That I wouldn't miss for nothing
She's a fighter when she's mad
And she's a lover when she's loving

And she's everything I ever wanted
And everything I need
I talk about her, I go on and on and on
'Cause she's everything to me

She's a Saturday out on the town
And a church girl on Sunday
She's a cross around her neck
And a cuss word 'cause its Monday
She's a bubble bath and candles
Baby come and kiss me
She's a one glass of wine
And she's feeling kinda tipsy

She's the giver I wish I could be
And the stealer of the covers
She's a picture in my wallet
Of my unborn children's mother
She's the hand that I'm holding
When I'm on my knees and praying
She's the answer to my prayer
And she's the song that I'm playing

She's the voice I love to hear
Someday when I'm ninety
She's that wooden rocking chair
I want rocking right beside me
Everyday that passes
I only love her more
Yeah, she's the one
That I'd lay down my own life for

And she's everything I ever wanted
And everything I need
She's everything to me
Yeah she's everything to me

Everything I ever wanted
And everything I need
She's everything to me

Minu omad

Mustad kukeseened

Veel on suvi

Üksõhtu ma ehmatasin ära, kuna tundsin juba õrnalt sügise lõhna. Õnneks oli see mingi jamps, viimased päevad ja õhtud on jälle olnud sellised, et tahaks panna aja seisma ja lihtsalt vaadata ja tunda. Tartut ja Karlovat ja kolkaküla. Tahaks veel öövalguste paistel üle Kaarsilla kõndida ning kuud silmitsedes Karlovas jalutada. Tahaks suveõhtu rahus aias askeldada ning oma peenra pealt korjatud juurikatest suppi keeta. Kõik see on olnud nii hea.
Hea oli ka näha sada inimest kokku tulemas, et taaskord oma kaugeid ja lähemaid sugulasi kohata.
Veel oli hea Peeduga Londonis kanaleid avastada ning parkides lesida.
Tihti on nii hea, et ei tahaks magama minna.

Jälle lõunaosariigis

Sõitsin bussiga. Tegin kartuliputru ja mustikakisselli. Korjasin tee jaoks põldmünti. Kolasin metsas ja sain ämbritäie kukeseeni, sääskede poolt auklikuks puretud ja vihma käes läbimärjaks. Käisin saunas. Soss.
Metsas astusin peaaegu ühele linnupojale peale. No ei näinud teda enne, kui ta mu jala juurest minema hüppas, oli nii metsa värvi :S Ja siis kuri linnuvanem kädistas minu peale põõsa otsast.
Ja ma ei tea, miks ma "ämber" kirjutasin, meil on alati pang olnud.

Lõunaosariigis, seitsmevennapäeva eelõhtul

Olen jälle siin kolkakülas, kus ükskord õunapuud õitsesid. Siia on hea rahu kätte põgeneda. Lähimad naabrid on 500 meetri kaugusel, lähim pood on 9 kilomeetrit. Siin käib see ratastel pood kord nädalas või midagi sellist. Rohisin aedvilja, mille kevadel enda kiusamiseks maha külvasin. Esiteks sellepärast, et tuleksin vahepeal maale ega lebotaks linnas oma vabadel päevadel tühja. Ja sellepärast ka, et kui vanamutina tuleb tahtmine juurikaid kasvatada, on mingi kogemus olemas. Eks meil on kodus kogu aeg aedvilja olnud, aga meil oli töökorraldus selline, et ema kasvatas neid ja mina panin potti. Rohida mulle ei meeldinud. Noh, see viimane pole ausaltöeldes muutunud.

Homme siis on minu vendade päev.

Alati on valikuvõimalus. Õige või vale?

Märjamaa, 4. juuli 2009

Elu on ilusamaks läinud pärast seda, kui mitmel rindel rassimine läbi sai. Paberid on käes, super!
Istusin eile maja ees parklas äärekivil ja mõtlesin, kui väga ma seda linna armastan. Samas on ka palju muid kohti, kuhu tahaks minna ja mida näha. Täna sõidame ema ja vendadega mööda Eestit ringi. Olen paljudelt kuulnud, kuidas perega reisimine on tüütu ja närvesööv ja väsitav. Mina tunnen vastupidi. See on seltskond, millega saab tohutult palju nalja. Eks on asi selles, et meil on ühtmoodi väärakas huumorimeel. Igal juhul pole kaua aega nii palju naerda saanud. Reisi alustades polnud kellelgi isegi aimu, kuhu me liigume. Teadsime ainult, et järgmisel päeval tahame laulupeol olla. Asjad autosse, vaatasime kaarti ja mõtlesime, kus võiks äge olla. Spontaansus tuli kasuks. Nii polnud kuhugi kiiret, hiljaks ei saanud jääda ja kõiki tee peale jäänud toredaid kohti sai rahulikult uurida.

Jälle üksi kodus

Ma nüüd hakkasin mõtlema, et mis mul need kasutajatunnused olidki...
Häbilugu jah. Aga vahepeal lihtsalt ei taha kirjutada. Vahepeal kestab see vahepeal aasta aega ka. Ma avastasin. Tegelt on Sander süüdi selles, et ma täna blogimaailma sattusin. Selles siin on mingi nutt ja hala kõikaeg. Või noh, suht kõikaeg. Et siis jätkaks joont, jah? Karjääri tahaks vahetada. Praegune õgib varsti viimsegi närvikese ära. Mingit normaalse inimese tööd tahaks, nii et ei kesta 9ni õhtul ja ei hõlma nädalavahetusi. Siis äkki saaksid mul kunagi nädalapäevad olema (kas see meil siis ongi nüüd grammatiline tulevikuvorm?). Ja täna ma mõtlesin, et on olemas sõbrad ja MSN-sõbrad.

Väike Myy

Ma leidsin Wikipediast täpse enda kirjelduse =D "Ta on pisikest kasvu, enesekindel ja ülimalt iseseisev Mymlade esindaja, tüdrukuke, kes ei karda kedagi ega midagi. Kui ta on otsustanud midagi teha, teeb ta seda otsekohe. Ta on kohati agressiivne, ninakas ja ääretult ebaviisakas, ent võib sellegipoolest olla ka hea sõber." Ehk siis otsing "Väike Myy".

Katie Melua - If You Were a Sailboat

If you were a cowboy, I would trail you
If you were a piece of wood, I’d nail you to the floor
If you were a sailboat, I would sail you to the shore
If you were a river, I would swim you
If you were a house, I would live in you all my days
If you were a preacher, I’d begin to change my ways

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was in jail I know you’d spring me
If I were a telephone you’d ring me all day long
If I was in pain I know you’d sing me soothing songs

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was hungry you would feed me
if I was in darkness you would lead me to the light
If I was a book I know you’d read me every night

If you were a cowboy I would trail you
If you were a piece of wood I’d nail you to the floor
If you were a sailboat I would sail you to the shore
If you were a sailboat I would sail you to the shore

Öised jutud

M. on alati üks hea vestluskaaslane olnud.

M: Kirjalikult on ka hea. See on uuema aja tendents. Meid ei õpetata rääkima, vaid kirjutama.

mustu: Nagu jamps on.

M: Ja mitte kuulama, vaid lugema. Tundub mulle pigem

M: Veider, eks?! Et inimesed on ninapidi koos ja ei saa asju omavahel räägitud, peavad kirjutama, kui teineteisest eemal on.

mustu: Mul on palju olnud juhuseid, kus olen kellegagi koos ja suurt ei räägi ja siis kobime oma kodudesse ja mis jutud siis kõik MSNi teel lahti lähevad.

M: tüüpiline... See infomüra tundub vesteldes nii suur. Kui midagi loed, siis on see eeldatavalt üheselt kirja pandud. Ei pea jälgima tooni, pilku, pause... Kõik on selgelt ja hea tahtmise juures ka läbimõeldult kirja pandud

mustu: Kui kirjutatakse, siis aind asjast. Ei tule neid kõrvalepõikeid, mis kõnes.

Mikrouun on muarust ikka tõsiselt väärakas sõna!

Miks me muutume inimesteks, kelleks me kardame saada?

Mulle meeldib süüa teha. Ma teen kogu aeg teistele süüa. Ma tõusen hommikul varem üles, sest sel ajal kui teised ärkavad, ma käin duši all ja sel ajal, kui teised käivad duši all, teen mina toidu. Aga mulle meeldib ju süüa teha! Ja siis sel ajal, kui teised loevad delfist uudiseid ja oma e-maile, pesen mina nõusid. Ja siis peab mul olema veel aeg, mis on teiste päralt, kui tegelikult see kõik juba oli nende päralt. Aga aeg, mis on minu päralt? Igal juhul tunnen ma, et ei taha enam, et on iseenesestmõistetav, et mina kokkan ja pesen ja siis olen veel hea kaaslane. Ma tahan ise ka lauda istuda nii, et soe toit mu nina all pole minu valmistatud ja mul pole juba toidulõhnadest kõrini. Et mina saan seekord rahus hommikukohvi nautida ja ei pea ülekeevate makaronide pärast püsti kargama. Et kas või kordki märgataks ise nõusid pesta. Sest vahel ma lihtsalt ei jaksa. Aga ise võtsid selle rolli, eks. Keegi ei käskinud. Nüüd ära virise!

I wonder

Kuhu kaovad need inimesed, kellega me käima hakkame? Vaatad oma kaaslast ja mõtled hetkedele, mil kõik alles algas. Ei tundu enam üldse olevat Tema. Aga oleks ju rumal seda arvatagi. Nii palju oleme vahepeal üksteisest teada saanud ja nii palju on läbi elatud uusi emotsioone. Vanad tuhmuvad. Üritad meenutada, aga see on järjest raskem. Ärge saage valesti aru. Tegelikult ei ole ju midagi halvasti. On vaid teistmoodi. Tunded on teised, aga tugevamad. Kogetu on see, mis seob veelgi. Aga miski on ikka teisiti ja see ei anna rahu.

Vaatad talle otsa ja ei saa aru. Seda, mida nägid Ta näos, enam ei ole seal. Seda, mida tundsid puudutuses, on läinud. Enam ei tõmba Tema poole, vaid tõukab pigem eemale. Mis on juhtunud? Kunagi poleks seda uskunud. Mis üldse juhtub meie tunnetega? Kust nad tulevad? Kuhu nad kaovad? Kuidas nad otsustavad, millal seda teha? Meile ei anta sõnaõigust. Õige kah. Mõtlev inimene teeb veel rohkem lollusi kui tunnetav. Või?

Homsest olen tubli

Kes usuks. Igal juhul illustreerisid väga ilmekalt minu kaht viimast nädalat A. sõnad, kui me täna ärkasime: näe, päike loojub!

ISE

„Sest ma ei ela minevikus ega tulevikus. Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees.“ (P. Coelho Alkeemik)

Selle raamatu kohta ütles minu väga hea sõber, et autorile meeldib hullult õpetada. Meeldib küll, aga see ei tähenda, et kogu õpetus vale on. Miskipärast tekib meil tihti trots, kui keegi üritab meid suunata ja juhendada. Mina lähen kohe turri ja veel rohkem turri lähen ma siis, kui teine minu õpetust tõrjub. Me ju kõik teame ise kõige paremini, kuidas kõike tegema peab. Eksole?

Halin

Olen haige. See pole praegu kuigi üllatav. Imelik on aga see, kuidas mu haigus tunda annab. Kõik algas kurguvalust, nagu ikka. Seejärel sõbrad köha ja nohu. Sinnani oli kõik tavaline. Siis sai mul jõud otsa, eilse õhtu ja öö magasin jutti. Täna on tunne, nagu oleks 40-ne palavik, jaks on otsas ja pea ei tööta. Mitte midagi ei taha teha. Köhin, turtsun ja nohisen. Mida aga pole, on palavik. Tunne on, nagu oleks, aga tegelikult ei ole. Täna õhtuks olen kaotanud nii lõhna- kui maitsemeele. Joon teed ja tunnen ainult seda, et see on kuum. Söön riisi ja saan aru aind seda, et seal on soola, mingit muud maitset ei ole. Mingi täielik jama. Eks näis, mis meeled homme kaovad, mõned on veel ju alles. Nägemist ja kuulmist oleks siiski hädasti vaja, pean ju ikka kuidagi kliente teenindama.

Halin sai nüüd otsa. Mul tuli meelde, et ma ükspäev avastasin, kui tore on meie kooli inva-WC. Õigemini selle uks. Sel on sulgemiseks siuke tüüpiline ettekeeratav julla, mis jääb sissepoole. Tore on aga see, et uks käib lahti ka sissepoole, nii et tegelikult ei olegi võimalik seda ust lukku panna. Sinna WC-sse ma seega ei soovita istuda.