Lilienthal

Üritan lõpuks oma laiskusest üle olla ja teha väikse kokkuvõtte vahepealsetest sündmustest. Pärast 3 ööd redutamist sellel elutoa sohval, läksin esmaspäeva hommikul erasmuslaste welcome-breakfastile. Üks türgi tüdruk ja mina olime esimesed, kes saabusid (ma ei tea, kuidas see minuga, kroonilise viimasel minutil saabujaga, juhtuda sai). Igal juhul, ajasime juttu ja selgus, et ta on kahele inimesele mõeldud toas üksi. Et teist pole leitud veel. Läksin siis pärast kooli vaatama seda. Asub teises asulas, Bremenist väljas. Õnneks on bussiühendus hea: ülikooli sõidab 15 minutit ja kesklinna 23. Ainuke kala on selles, et maja on bussipeatusest suht kaugel, laisa tempo korral 10 minutit jalgrattaga. Jalgratta annavad majaomanikud igaühele, kes siin elab. Üür on mõistagi soodsam kui samasuguses kohas Bremenis, mis siinsete hindade ja kulude juures tuleb igati kasuks. Tegemist on eraldi majaosaga, esimesel korrusel on üks kahene tuba, teisel korrusel köök-elutuba ning meie kahene tuba. Ruumi on küllalt ning praegused naabrid on ka ägedad: tüdruk ja poiss Sloveeniast. Nad on juba ühe semestri siin veetnud ning teevad järgnevate nädalate jooksul vehkat. Loodame, et uued tulijad on vähemalt sama normaalsed. Ümbruskond on ka hea rahulik ning suvel kindlasti väga ilus.

Kohustuslik pilt ka.

Tintsule selgituseks.

Mismõttes peab kõnekaardi registreerimiseks sisestama kõik oma andmed peale kinganumbri ja siis veel ootama kuni 6 tundi, et see aktiveeruks? Maitea, normaalne oleks see lihtsalt telefoni lükata ja vsjoo.

Seebivaba näopesuseep

See poolkustunud blogike on nüüd põhjust jälle ellu äratada. Noh, et ma teile kõigile korraga rääkida saaks. Kuigi... Siuke tunne on, et ma jusku ei oskagi kirjutada enam. Aga ma proovin.
Jõudsin kohale. Reis oli algusest lõpuni kõige pareminisujuv reis seni. Nii kui ühe massina pealt maha sain, oli kohe teine ees. Tln lennujaama jõudsin täitsa vara ning sain käia veel korraks õe pool keha kinnitamas. Tagasi jõudes oligi kohe check in algamas. Eelmine reisija unustas oma mapi check-ini letile, pöörasin tema tähelepanu sellele. Üsna kiiresti saime selgeks, et tal on täpselt samad asjaajamised, mis mul. Ehk siis geograafist erasmuslane Bremenis. Leevendas oluliselt ootamise igavust. Lennuk jõudis kohale pool tundi varem ning mingi hiina ime läbi kukkus meie pagas lindile veel enne kui me selle lindinigi jõudsime. Tramm, rong ja buss ja voilà.
Nüüd võiks veel kodu ka leida. Praegune ööbimiskoht muide on väga vinge. Hoone on endisest kirikust tehtud elumajaks, kus elab 7 inimest, kelledest kaht olen näinud. Üks neist on Etioopiast ja küpsetab praegu köögis panni peal mingit nende rahvusleiba ja teine, see, kelle kaudu ma siia sain, on pärit Los Angelesest. So no deutsch so far. Hommikul on plaanis sõita jalgratastega juurviljajahile (mul on aind präänikuid ja M&M's komme, nii et see plaan kõlas täitsa hästi).

Mari Pokinen - Sõpradele

Sõbrad tulge ja istume maha,
mul on vein ja ilmatum aeg
sellel hetkel just teiega tahan
olla koos ja teha üks naer

Leidkem aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme:
igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis, kui on vaja
Ja kui pole, olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin ja mina olen ka

Ja nüüd ma tean, et iga päev
võime kokku kuuluda
sest te olete siin ja mina teiega
Teil on mulle käsi, mulle käsi ja minul teile ka.
Ja minul teile ka

Mulle meeldibki tuhksuhkur mu hakklihasaia peal ja rosin selle taignas.

Pudin ja mödin.

Nädal aega ilma normaalse söögita. Või noh, mis kellelegi normaalne söök on. Ma ei ole kunagi suurem jogurtisõber olnud. Jäätist ka päev otsa ei jaksa. Kartulipüree oli pikemat aega mu lemmik, kuna avastasin, et saan sinna peale panna topeltkoguse hapukoort ja siis oli tulemus päris maitsev. Teine hea asi on keefir. Rohkem nagu polegi. Aga nüüd on paar päeva juba siuke toidumoss peal. Nendest pudidest ja mödidest on nii kõrini, et ei tahagi enam midagi süüa.
Vot ja siis öeldi mulle, et mõtle, kui nädal aega üldse süüa ei saaks. Ka hea point, muidugi. Ja mõelda, mul on kaks kätt ja kaks jalga ja töökoht ja katus pea kohal. Kui nii mõelda, siis mul on läinud palju paremini kui mitmetel teistel, eks. Ning need, kellel on veel rohkem kui mul, ei tohiks näiteks nutta, kui nad varba ära löövad, sest neil on ju nii palju, mille üle head meelt tunda. Ja mõnel ei ole üldse jalgu, varvastest rääkimata. Kas siis nii on vaja mõelda? Ma saan aru, et mingid proportsioonid peaksid paigas olema ning üleni virin ja torin on nõme olla. Aga meie oma väikses maailmas on meie oma mured ikka kõige suuremad ja olulisemad. Niisiis, leian, et mul on ikka õigus olla õnnetu selle üle, et veel nädal aega pean mödinatest toituma.

Nälgggg on

Kuskil pool tundi enne mind oli ühel teisel tüdrukul op. Olime samas palatis. Mingil ajal pandi tal valuvaigisti tilkuma. Mulle tehti põletikusüst. Aga siis mul hakkas kurgus jube valus juba, umbes 3 tundi pärast oppi. Toodi jäätist, ütlesin, et ma ei saa üldse neelata, kas valuvaigistit saaks. Öeldi, et ma juba sain, ma ütlesin, et ei saanud ja lubati järgi kontrollida. Teine tüdruk sõi vaikselt oma jäätist. Ma siis üritasin ka, paar ampsu võtsin, iga kord võpatasin, kui neelatasin ja pisarad hakkasid ise jooksma. Noh, jätsin jäätise rahule ja viskasin pikali. Umbes tunni pikutasin. Siis juba oli vägavägavalus (teine tüdruk sõi oma teist jäätist). Läksin uuesti valuvaigistit küsima, öeldi, et mul just võeti tilguti ära, nii tihti ei saa. Ma vastasin, et teisel tüdrukul, aga mitte mul. Siis vaatab otsa mulle ja ütleb, aa, sarnased olete. Lõpuks tuli ja küsis, kas ma tahan lahustuvat tabletti või tilgutit. Geniaalne.

Mida tehakse hommikuga, kui ei või süüa, juua, meikida, isegi nutta mitte???

Järje järg

Täna sain uue kirja, kus teatati, et jätavad selle raha järgmise perioodi ettemaksuks. Selle peale viskas küll ära. Ma ju küsisin seda raha TAGASI. Mu õemees läks eriti kettasse selle jutu peale ja võttis kätte ning helistas kohe klienditeenindusse, kus siis lubati teha avaldus ja 5 tööpäeva jooksul ikka raha tagasi saata. Suht ahvid ikka, ausõna.

Saaga jätkuks

Täna siis saadeti lõpuks mulle arve. Palume tasuda miinus krooni 2. maiks. See saab huvitav olema.

Miks ma kuri olen?

Kõik algas sellest, et kui ma olin kolinud, vajasin loomulikult internetiühendust. Läksin siis ühe sideoperaatori esindusse, et võtta nende reklaamitud soodsa, aeglase, piiramatu andmemahuga pakett. Kuna töötan samas majas, olin päev otsa passinud hetke, et sinna minna - kogu aeg pikk järjekord. Seal ise istudes mõistsin juba, miks nii. Nimelt on neil mingi eriliselt kahtlane süsteem, millega igasugu lepingu tegemine on tohutult piinarikas ja aeganõudev (kes selle küll programmeeris?). Lõpuks sain oma interneti. Samal päeval oli kõik hästi. Järgmisel õhtul enam ühendust luua ei õnnestunud ja saabus hoopis sõnum, et mu andmeside on piiratud, kuna olen krediidilimiidi ületanud ning arve on ligi 6000 krooni. No ega's midagi. Läksin esindusse uurima, et mis värk on. Öeldi, et ah, mingi tehniline rike, parandame ära. Oleks võinud viisakalt vabandada - olin taaskord raisanud oma väärtuslikku töötava üliõpilase aega ning tänu nende tõrgetele viibis ka koolitöö. See nende nö "tehniline rike" seisnes muide selles, et minu piiramatu andmesidega paketis arvestati iga megabaidi hinnaks 25 krooni. Olgu, internet oli jälle olemas ning kõik töötas. Siis ühel ilusal pühapäeval lähen mina poodi süüa ostma ja mulle teatatakse, et mul pole raha arvel. Algul ei saand aru, et mis mõttes üldse. Aga siis juba jagasin matsu - olin sõlminud teenusepakkujaga otsekorralduslepingu. Konto väljavõte kinnitas mu kahtlusi. Seadsin siis kolmandat korda sammud esinduse poole, kus taaaaskord pidi hullult kaua teenindaja hiireklikkimust ja rullimist jälgima, et nad üldse oma süsteemipõhjast mingi info üles leiaksid. Selgus, et tõesti oli mulle esitatud mingi hiidarve, kuna esimese päeva "tehnilise rikke" summat ei oldud ära tühistatud. Mis iseenesest ei oleks olnud ka midagi hullu, kui nad OLEKSID SAATNUD MULLE ARVE e-maili peale, nagu lepingus seisis ja ma oleksin jõudnud reageerida, enne kui raha ära hakati võtma. Reklaame küll saatsid. Niisiis, istun keset Tartu linna tühjast kõhust, rikutud närvidest ja asjatult raisatud ajast morjendatuna ning ainuke, mida mulle selle vastu pakuti, oli hädine vabandus. 10 päeva läheb neil aega, et seda asja korda ajada. Tühja kõhuga on see väga pikk aeg.

Minu uus parim sõber

Tänu erialale olen juba täiesti oma arvutiga kokku kasvanud. Kui räägitakse inimestest, kellel on mobiiltelefon käepikenduseks, siis mul on tunne, nagu oleks mul lausa lisajäsemed hiire ja klaviatuuri näol. Kui osadel erialadel on kuu aega hullumist, siis meil kestab see terve semestri ja sessi pole. Hädas on needki, kes tööl ei käi. Mina tunnen pahameelt nende õppejõudude vastu, kes ei aktsepteeri, et üliõpilasel on vaja tööl käia. Kes kurat mind siis ülal peab pidama? Ja oleks, et ma siis ainult ennast ülal peaks... Tundub, nagu oleksin ma eriti loll ja luuser, et ei jõua mõnda asja õigeaegselt valmis. Aga tegelikkuses teen ma ju veel rohkem tööd. On ju nii? A keda see huvitab?
Grillpidu tahaks hoopis teha. Aed on ilus.

Kolimisrõõmud

Kolisin kohta, kus olen paar aastat tagasi juba kolm soolaleivapidu pidanud. Nüüd siis äkki pole enam vaja, et pidasin ette või nii? Igal juhul, nalja sai palju. Paar korda sai see kitsuke ning hangede tõttu veel kitsam tänav liikluseks kinni pandud. Esiteks, kui tõime siia koorma puid ning teine kord, kui asju kolisime. Ja oi neid asju. Neid on mul ilmselgelt liiga palju, hea, et töö juurest pappkaste piistu panin. Ning kõigi minu ootuste vastu ei saanudki ma palju kraami minema visata. Ju on siis see äraviskamise soov läbivalt nii suur, et rämpsu lihtsalt ei talleta. Et neid asju nii kolepalju on, võiks olla ka koht, kuhu neid kolepalju panna. Aga vat ei ole. Pappkastidest ehitasin endale tuppa seina ja seina taha panin voodi. Sein on tore muidu, ainult, et seda tuleb paar korda päevas laiali lammutada, et alumisest kastist midagi kätte saada. Sellega seonduvalt teen väikse pöördumise mu bloogi ohtrale lugejaskonnale. Kui teil või teie sõpradel (Tartus) peaks olema üle (seisma kasutult nurgas, kuuri all jne) sisustuselemente, siis võib julgelt mulle pakkuda. Lisan tagasihoidliku nimekirja asjadest, millest puudust tunneme:
väike köögilaud,
vaibad (väike kööki ja suur tuppa),
kirjutuslaud,
toolid,
riiulid (nii suured kui väikesed),
peegel või peeglikapp,
ja noh, tegelt ka riidekapp, aga seda vast ei vedele kuskil niisama.
Ehk algselt pole suurt midagi. Kuna ma ei plaani siin korteris juuri alla ajada, siis mingit toon-toonilt kokkusobivat ning ultramoodsat sisustust ei taotle.
Suur aitäh neile, kes juba kolimisele kaasa on aidanud: usinale pakkijale, tugevatele kastide tassijatele, puude vedajatele ning mööbli pakkujatele :)

Leivategu

Tuleb viimase moega sammu pidada. Ja see veel pole minu süü, kusjuures. Kõiges on süüdi mu sõbrants, kes leidis, et mulle tuleb anda topsik juuretist. Ega siis ära ka ei saa öelda. Pean tunnistama, et olen oma elus palju saiu ja saiakesi küpsetanud, aga leiba mitte kunagi. See on üks teistsugune tegu ja ma väga kartsin, et ei saa hakkama. Lisaks selgus, et mu keeksivormil on jalad ja ta on need alla võtnud ja minema kõndinud. Otsisin mina kappide seest, pealt ja alt, ei leidnud. Võtsin siis ka mina jalad alla ja läksin poodi uue järele. Leivataigna sisse panin suitsupeki tükid ja leivataigna panin keeksivormi sisse ja keeksivormi panin ahju sisse ja tuli üks täitsa leiva moodi leib! Ise ka ei usu. Hea.

Maaliin

Onu bussijuht ja tädi reisija.
- Tartusse. (Ulatab 100kroonise rahatähe)
- 37 krooni. Väiksemat ei ole?
- (Pahandav-õigustavalt) Kus ma siin maal vahetada saan? Meil ju poodi pole!
- Noo ma lihtsalt küsisin ega ei ole. Nii. 3 krooni juurde on 40. 60 krooni pean veel juurde otsima Teile, on nii?
- (Porisevalt) Võibolla.
- Mis võibolla? Nii... 60. Oleks Teil täpne raha olnud...
- (Üritab nalja teha) Aga mul vedas, ma sain rohkem rahasid tagasi.

Ega see pole nii kerge midagi, maalt linna sõitmine. Tädi vist oli ikka natuke pahane. Läks minu ees bussist välja, aga aitäh ei öelnud. Sain ma kah mõned päevad töölt linnaloa ja läksin maale õde ja tema pisikest külastama. Isemoodi maa on see. Kassipojad elavad praeahjus. Ja kusjuures, nad on nii lollid, et kui ahi kuumaks läheb, ei saa nad aru, et neil käpad kõrbevad ning selle asemel, et sealt ära tulla, hakkavad hüppama ja kräunuma.

Telefonisaaga

Kui ma olin kaks oma telefoni lühikese aja jooksul ühiskondlikkusse WCsse unustanud ja loomulikult neid enam kunagi ei näinud, läksin suures nördimuses esindusse ja küsisin kõige odavamat telefoni. Sain siukse klapiga Nokia. Sinna on juba kaua aega möödas, telefon on ütlemata truu olnud mulle. Pole tahtnud kuhugi ära kaduda ning on välja kannatanud kõik need saltod kivitreppidel ja mõnikord ka asfaldil. Isegi pealevalatud absindist sai paari päevaga kaineks. Seetõttu ma üldse ei ole tema peale pahane, et nüüd mõned klahvid enam ei tööta ning sõnumi saatmine peab toimuma piiratud tähemärkide abil. Probleemiks osutus see alles hetkel, mil ma telefoni välja lülitasin ning avastasin, et PIN-kood neidsamu klahve sisaldas...

Nagu näha, on mul endiselt eksamid.

Arvake ära, kas ma panin just teist korda viimase kuu jooksul kohvi sisse piima asemel keefiri. See polnud tegelt küsimus. Nagu piima poleks olnud. Loo moraal: ei tasu kohvitegemise ajal ebapolügoonidele mõelda.

Kakskümmend kümme

Jaanuar. Eksamid. Loomulikult tuleb siis mööda blooge ringi kolistada. Juutuubis ka. Koristada ja küüsi lakkida. Mida kindlasti aga teha ei tohi, on 600leheküljelist raamatut lugeda, et arvestust kirja saada. Ükskord sama aine õppejõud vihjas ühele palju lühemale raamatule. Tolle ma isegi lugesin läbi:D Leidsin sõnadesse pandult üht-teist, mida ma enda puhul täheldanud olen. Paraku.

A. Schweitzer "Aukartus elu ees"
"Tavaliselt on see, mida meie inimese küpsuse pähe pakutakse, resigneerunud mõistlikkus. Inimene võtab selle omaks teiste eeskujul, hüljates ükshaaval need mõtted ja veendumused, mis talle nooruses kallid olid. Kunagi ta uskus, et tõde võidab, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õiglust, nüüd enam ei taotle. Kunagi ta lootis headuse ja rahuarmastuse mõjule, nüüd enam ei looda. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee- ja toidutagavarast. Nüüd purjetab ta küll kergemini edasi, aga janussesurijana.
Täiskasvanud tunnevad sageli head meelt kurvast teenest valmistada noori selleks ette, et nad hakkavad kunagi enamikku asjust, mis praegu nende südant ja meeli ülendavad, pettekujutluseks pidama. Sügavam elukogemus räägib kogenematusele teist juttu. Ta vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, mis neid praegu vaimustavad. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei tohi millegi vastu vahetada."