Pudin ja mödin.

Nädal aega ilma normaalse söögita. Või noh, mis kellelegi normaalne söök on. Ma ei ole kunagi suurem jogurtisõber olnud. Jäätist ka päev otsa ei jaksa. Kartulipüree oli pikemat aega mu lemmik, kuna avastasin, et saan sinna peale panna topeltkoguse hapukoort ja siis oli tulemus päris maitsev. Teine hea asi on keefir. Rohkem nagu polegi. Aga nüüd on paar päeva juba siuke toidumoss peal. Nendest pudidest ja mödidest on nii kõrini, et ei tahagi enam midagi süüa.
Vot ja siis öeldi mulle, et mõtle, kui nädal aega üldse süüa ei saaks. Ka hea point, muidugi. Ja mõelda, mul on kaks kätt ja kaks jalga ja töökoht ja katus pea kohal. Kui nii mõelda, siis mul on läinud palju paremini kui mitmetel teistel, eks. Ning need, kellel on veel rohkem kui mul, ei tohiks näiteks nutta, kui nad varba ära löövad, sest neil on ju nii palju, mille üle head meelt tunda. Ja mõnel ei ole üldse jalgu, varvastest rääkimata. Kas siis nii on vaja mõelda? Ma saan aru, et mingid proportsioonid peaksid paigas olema ning üleni virin ja torin on nõme olla. Aga meie oma väikses maailmas on meie oma mured ikka kõige suuremad ja olulisemad. Niisiis, leian, et mul on ikka õigus olla õnnetu selle üle, et veel nädal aega pean mödinatest toituma.