And so it goes...

Lilienthal

2011-03-20T12:34:00.002Z

Üritan lõpuks oma laiskusest üle olla ja teha väikse kokkuvõtte vahepealsetest sündmustest. Pärast 3 ööd redutamist sellel elutoa sohval, läksin esmaspäeva hommikul erasmuslaste welcome-breakfastile. Üks türgi tüdruk ja mina olime esimesed, kes saabusid (ma ei tea, kuidas see minuga, kroonilise viimasel minutil saabujaga, juhtuda sai). Igal juhul, ajasime juttu ja selgus, et ta on kahele inimesele mõeldud toas üksi. Et teist pole leitud veel. Läksin siis pärast kooli vaatama seda. Asub teises asulas, Bremenist väljas. Õnneks on bussiühendus hea: ülikooli sõidab 15 minutit ja kesklinna 23. Ainuke kala on selles, et maja on bussipeatusest suht kaugel, laisa tempo korral 10 minutit jalgrattaga. Jalgratta annavad majaomanikud igaühele, kes siin elab. Üür on mõistagi soodsam kui samasuguses kohas Bremenis, mis siinsete hindade ja kulude juures tuleb igati kasuks. Tegemist on eraldi majaosaga, esimesel korrusel on üks kahene tuba, teisel korrusel köök-elutuba ning meie kahene tuba. Ruumi on küllalt ning praegused naabrid on ka ägedad: tüdruk ja poiss Sloveeniast. Nad on juba ühe semestri siin veetnud ning teevad järgnevate nädalate jooksul vehkat. Loodame, et uued tulijad on vähemalt sama normaalsed. Ümbruskond on ka hea rahulik ning suvel kindlasti väga ilus.

2011-03-13T15:04:00.000Z

Kohustuslik pilt ka.

2011-03-13T14:44:00.001Z

Tintsule selgituseks.

2011-03-12T13:56:00.002Z

Mismõttes peab kõnekaardi registreerimiseks sisestama kõik oma andmed peale kinganumbri ja siis veel ootama kuni 6 tundi, et see aktiveeruks? Maitea, normaalne oleks see lihtsalt telefoni lükata ja vsjoo.

Seebivaba näopesuseep

2011-03-11T22:55:00.003Z

See poolkustunud blogike on nüüd põhjust jälle ellu äratada. Noh, et ma teile kõigile korraga rääkida saaks. Kuigi... Siuke tunne on, et ma jusku ei oskagi kirjutada enam. Aga ma proovin.
Jõudsin kohale. Reis oli algusest lõpuni kõige pareminisujuv reis seni. Nii kui ühe massina pealt maha sain, oli kohe teine ees. Tln lennujaama jõudsin täitsa vara ning sain käia veel korraks õe pool keha kinnitamas. Tagasi jõudes oligi kohe check in algamas. Eelmine reisija unustas oma mapi check-ini letile, pöörasin tema tähelepanu sellele. Üsna kiiresti saime selgeks, et tal on täpselt samad asjaajamised, mis mul. Ehk siis geograafist erasmuslane Bremenis. Leevendas oluliselt ootamise igavust. Lennuk jõudis kohale pool tundi varem ning mingi hiina ime läbi kukkus meie pagas lindile veel enne kui me selle lindinigi jõudsime. Tramm, rong ja buss ja voilà.
Nüüd võiks veel kodu ka leida. Praegune ööbimiskoht muide on väga vinge. Hoone on endisest kirikust tehtud elumajaks, kus elab 7 inimest, kelledest kaht olen näinud. Üks neist on Etioopiast ja küpsetab praegu köögis panni peal mingit nende rahvusleiba ja teine, see, kelle kaudu ma siia sain, on pärit Los Angelesest. So no deutsch so far. Hommikul on plaanis sõita jalgratastega juurviljajahile (mul on aind präänikuid ja M&M's komme, nii et see plaan kõlas täitsa hästi).

Mari Pokinen - Sõpradele

2011-02-17T22:25:00.001Z

Sõbrad tulge ja istume maha,
mul on vein ja ilmatum aeg
sellel hetkel just teiega tahan
olla koos ja teha üks naer

Leidkem aega, et kohale tulla
Pole tarvis teil pruukida suud
võime lihtsalt üksteise jaoks olla
Kui on öö, näiteks vaatame kuud

Sest nüüd ma tean, et iga päev
võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin ja mina olen ka
Ja mina olen ka

Mul on alati olnud üks komme:
igatseda, kui ma teid ei näe
Ja kui mitte täna, siis homme
küsin kindlalt, et kuidas teil läeb

Olen teie jaoks siis, kui on vaja
Ja kui pole, olen ikkagi
Mul on kaks kätt, olen kallistaja
Ja mu laul kõlab lõpuni

Sest nüüd ma tean, et iga päev
võin käe teil anda ma
Sest te olete siin, olete siin ja mina olen ka

Ja nüüd ma tean, et iga päev
võime kokku kuuluda
sest te olete siin ja mina teiega
Teil on mulle käsi, mulle käsi ja minul teile ka.
Ja minul teile ka

2010-11-08T07:48:00.000Z

Mulle meeldibki tuhksuhkur mu hakklihasaia peal ja rosin selle taignas.

Pudin ja mödin.

2010-10-25T08:45:00.002+01:00

Nädal aega ilma normaalse söögita. Või noh, mis kellelegi normaalne söök on. Ma ei ole kunagi suurem jogurtisõber olnud. Jäätist ka päev otsa ei jaksa. Kartulipüree oli pikemat aega mu lemmik, kuna avastasin, et saan sinna peale panna topeltkoguse hapukoort ja siis oli tulemus päris maitsev. Teine hea asi on keefir. Rohkem nagu polegi. Aga nüüd on paar päeva juba siuke toidumoss peal. Nendest pudidest ja mödidest on nii kõrini, et ei tahagi enam midagi süüa.
Vot ja siis öeldi mulle, et mõtle, kui nädal aega üldse süüa ei saaks. Ka hea point, muidugi. Ja mõelda, mul on kaks kätt ja kaks jalga ja töökoht ja katus pea kohal. Kui nii mõelda, siis mul on läinud palju paremini kui mitmetel teistel, eks. Ning need, kellel on veel rohkem kui mul, ei tohiks näiteks nutta, kui nad varba ära löövad, sest neil on ju nii palju, mille üle head meelt tunda. Ja mõnel ei ole üldse jalgu, varvastest rääkimata. Kas siis nii on vaja mõelda? Ma saan aru, et mingid proportsioonid peaksid paigas olema ning üleni virin ja torin on nõme olla. Aga meie oma väikses maailmas on meie oma mured ikka kõige suuremad ja olulisemad. Niisiis, leian, et mul on ikka õigus olla õnnetu selle üle, et veel nädal aega pean mödinatest toituma.

Nälgggg on

2010-10-21T17:15:00.002+01:00

Kuskil pool tundi enne mind oli ühel teisel tüdrukul op. Olime samas palatis. Mingil ajal pandi tal valuvaigisti tilkuma. Mulle tehti põletikusüst. Aga siis mul hakkas kurgus jube valus juba, umbes 3 tundi pärast oppi. Toodi jäätist, ütlesin, et ma ei saa üldse neelata, kas valuvaigistit saaks. Öeldi, et ma juba sain, ma ütlesin, et ei saanud ja lubati järgi kontrollida. Teine tüdruk sõi vaikselt oma jäätist. Ma siis üritasin ka, paar ampsu võtsin, iga kord võpatasin, kui neelatasin ja pisarad hakkasid ise jooksma. Noh, jätsin jäätise rahule ja viskasin pikali. Umbes tunni pikutasin. Siis juba oli vägavägavalus (teine tüdruk sõi oma teist jäätist). Läksin uuesti valuvaigistit küsima, öeldi, et mul just võeti tilguti ära, nii tihti ei saa. Ma vastasin, et teisel tüdrukul, aga mitte mul. Siis vaatab otsa mulle ja ütleb, aa, sarnased olete. Lõpuks tuli ja küsis, kas ma tahan lahustuvat tabletti või tilgutit. Geniaalne.

2010-10-18T07:23:00.000+01:00

Mida tehakse hommikuga, kui ei või süüa, juua, meikida, isegi nutta mitte???

Järje järg

2010-04-29T12:38:00.003+01:00

Täna sain uue kirja, kus teatati, et jätavad selle raha järgmise perioodi ettemaksuks. Selle peale viskas küll ära. Ma ju küsisin seda raha TAGASI. Mu õemees läks eriti kettasse selle jutu peale ja võttis kätte ning helistas kohe klienditeenindusse, kus siis lubati teha avaldus ja 5 tööpäeva jooksul ikka raha tagasi saata. Suht ahvid ikka, ausõna.

Saaga jätkuks

2010-04-27T11:24:00.000+01:00

Täna siis saadeti lõpuks mulle arve. Palume tasuda miinus krooni 2. maiks. See saab huvitav olema.

Miks ma kuri olen?

2010-04-25T15:47:00.003+01:00

Kõik algas sellest, et kui ma olin kolinud, vajasin loomulikult internetiühendust. Läksin siis ühe sideoperaatori esindusse, et võtta nende reklaamitud soodsa, aeglase, piiramatu andmemahuga pakett. Kuna töötan samas majas, olin päev otsa passinud hetke, et sinna minna - kogu aeg pikk järjekord. Seal ise istudes mõistsin juba, miks nii. Nimelt on neil mingi eriliselt kahtlane süsteem, millega igasugu lepingu tegemine on tohutult piinarikas ja aeganõudev (kes selle küll programmeeris?). Lõpuks sain oma interneti. Samal päeval oli kõik hästi. Järgmisel õhtul enam ühendust luua ei õnnestunud ja saabus hoopis sõnum, et mu andmeside on piiratud, kuna olen krediidilimiidi ületanud ning arve on ligi 6000 krooni. No ega's midagi. Läksin esindusse uurima, et mis värk on. Öeldi, et ah, mingi tehniline rike, parandame ära. Oleks võinud viisakalt vabandada - olin taaskord raisanud oma väärtuslikku töötava üliõpilase aega ning tänu nende tõrgetele viibis ka koolitöö. See nende nö "tehniline rike" seisnes muide selles, et minu piiramatu andmesidega paketis arvestati iga megabaidi hinnaks 25 krooni. Olgu, internet oli jälle olemas ning kõik töötas. Siis ühel ilusal pühapäeval lähen mina poodi süüa ostma ja mulle teatatakse, et mul pole raha arvel. Algul ei saand aru, et mis mõttes üldse. Aga siis juba jagasin matsu - olin sõlminud teenusepakkujaga otsekorralduslepingu. Konto väljavõte kinnitas mu kahtlusi. Seadsin siis kolmandat korda sammud esinduse poole, kus taaaaskord pidi hullult kaua teenindaja hiireklikkimust ja rullimist jälgima, et nad üldse oma süsteemipõhjast mingi info üles leiaksid. Selgus, et tõesti oli mulle esitatud mingi hiidarve, kuna esimese päeva "tehnilise rikke" summat ei oldud ära tühistatud. Mis iseenesest ei oleks olnud ka midagi hullu, kui nad OLEKSID SAATNUD MULLE ARVE e-maili peale, nagu lepingus seisis ja ma oleksin jõudnud reageerida, enne kui raha ära hakati võtma. Reklaame küll saatsid. Niisiis, istun keset Tartu linna tühjast kõhust, rikutud närvidest ja asjatult raisatud ajast morjendatuna ning ainuke, mida mulle selle vastu pakuti, oli hädine vabandus. 10 päeva läheb neil aega, et seda asja korda ajada. Tühja kõhuga on see väga pikk aeg.

Minu uus parim sõber

2010-04-20T21:37:00.003+01:00

Tänu erialale olen juba täiesti oma arvutiga kokku kasvanud. Kui räägitakse inimestest, kellel on mobiiltelefon käepikenduseks, siis mul on tunne, nagu oleks mul lausa lisajäsemed hiire ja klaviatuuri näol. Kui osadel erialadel on kuu aega hullumist, siis meil kestab see terve semestri ja sessi pole. Hädas on needki, kes tööl ei käi. Mina tunnen pahameelt nende õppejõudude vastu, kes ei aktsepteeri, et üliõpilasel on vaja tööl käia. Kes kurat mind siis ülal peab pidama? Ja oleks, et ma siis ainult ennast ülal peaks... Tundub, nagu oleksin ma eriti loll ja luuser, et ei jõua mõnda asja õigeaegselt valmis. Aga tegelikkuses teen ma ju veel rohkem tööd. On ju nii? A keda see huvitab?
Grillpidu tahaks hoopis teha. Aed on ilus.

Kolimisrõõmud

2010-03-17T18:25:00.004Z

Kolisin kohta, kus olen paar aastat tagasi juba kolm soolaleivapidu pidanud. Nüüd siis äkki pole enam vaja, et pidasin ette või nii? Igal juhul, nalja sai palju. Paar korda sai see kitsuke ning hangede tõttu veel kitsam tänav liikluseks kinni pandud. Esiteks, kui tõime siia koorma puid ning teine kord, kui asju kolisime. Ja oi neid asju. Neid on mul ilmselgelt liiga palju, hea, et töö juurest pappkaste piistu panin. Ning kõigi minu ootuste vastu ei saanudki ma palju kraami minema visata. Ju on siis see äraviskamise soov läbivalt nii suur, et rämpsu lihtsalt ei talleta. Et neid asju nii kolepalju on, võiks olla ka koht, kuhu neid kolepalju panna. Aga vat ei ole. Pappkastidest ehitasin endale tuppa seina ja seina taha panin voodi. Sein on tore muidu, ainult, et seda tuleb paar korda päevas laiali lammutada, et alumisest kastist midagi kätte saada. Sellega seonduvalt teen väikse pöördumise mu bloogi ohtrale lugejaskonnale. Kui teil või teie sõpradel (Tartus) peaks olema üle (seisma kasutult nurgas, kuuri all jne) sisustuselemente, siis võib julgelt mulle pakkuda. Lisan tagasihoidliku nimekirja asjadest, millest puudust tunneme:
väike köögilaud,
vaibad (väike kööki ja suur tuppa),
kirjutuslaud,
toolid,
riiulid (nii suured kui väikesed),
peegel või peeglikapp,
ja noh, tegelt ka riidekapp, aga seda vast ei vedele kuskil niisama.
Ehk algselt pole suurt midagi. Kuna ma ei plaani siin korteris juuri alla ajada, siis mingit toon-toonilt kokkusobivat ning ultramoodsat sisustust ei taotle.
Suur aitäh neile, kes juba kolimisele kaasa on aidanud: usinale pakkijale, tugevatele kastide tassijatele, puude vedajatele ning mööbli pakkujatele :)

Leivategu

2010-03-01T18:45:00.003Z

Tuleb viimase moega sammu pidada. Ja see veel pole minu süü, kusjuures. Kõiges on süüdi mu sõbrants, kes leidis, et mulle tuleb anda topsik juuretist. Ega siis ära ka ei saa öelda. Pean tunnistama, et olen oma elus palju saiu ja saiakesi küpsetanud, aga leiba mitte kunagi. See on üks teistsugune tegu ja ma väga kartsin, et ei saa hakkama. Lisaks selgus, et mu keeksivormil on jalad ja ta on need alla võtnud ja minema kõndinud. Otsisin mina kappide seest, pealt ja alt, ei leidnud. Võtsin siis ka mina jalad alla ja läksin poodi uue järele. Leivataigna sisse panin suitsupeki tükid ja leivataigna panin keeksivormi sisse ja keeksivormi panin ahju sisse ja tuli üks täitsa leiva moodi leib! Ise ka ei usu. Hea.

Maaliin

2010-02-07T19:52:00.003Z

Onu bussijuht ja tädi reisija.
- Tartusse. (Ulatab 100kroonise rahatähe)
- 37 krooni. Väiksemat ei ole?
- (Pahandav-õigustavalt) Kus ma siin maal vahetada saan? Meil ju poodi pole!
- Noo ma lihtsalt küsisin ega ei ole. Nii. 3 krooni juurde on 40. 60 krooni pean veel juurde otsima Teile, on nii?
- (Porisevalt) Võibolla.
- Mis võibolla? Nii... 60. Oleks Teil täpne raha olnud...
- (Üritab nalja teha) Aga mul vedas, ma sain rohkem rahasid tagasi.

Ega see pole nii kerge midagi, maalt linna sõitmine. Tädi vist oli ikka natuke pahane. Läks minu ees bussist välja, aga aitäh ei öelnud. Sain ma kah mõned päevad töölt linnaloa ja läksin maale õde ja tema pisikest külastama. Isemoodi maa on see. Kassipojad elavad praeahjus. Ja kusjuures, nad on nii lollid, et kui ahi kuumaks läheb, ei saa nad aru, et neil käpad kõrbevad ning selle asemel, et sealt ära tulla, hakkavad hüppama ja kräunuma.

Telefonisaaga

2010-01-17T19:55:00.002Z

Kui ma olin kaks oma telefoni lühikese aja jooksul ühiskondlikkusse WCsse unustanud ja loomulikult neid enam kunagi ei näinud, läksin suures nördimuses esindusse ja küsisin kõige odavamat telefoni. Sain siukse klapiga Nokia. Sinna on juba kaua aega möödas, telefon on ütlemata truu olnud mulle. Pole tahtnud kuhugi ära kaduda ning on välja kannatanud kõik need saltod kivitreppidel ja mõnikord ka asfaldil. Isegi pealevalatud absindist sai paari päevaga kaineks. Seetõttu ma üldse ei ole tema peale pahane, et nüüd mõned klahvid enam ei tööta ning sõnumi saatmine peab toimuma piiratud tähemärkide abil. Probleemiks osutus see alles hetkel, mil ma telefoni välja lülitasin ning avastasin, et PIN-kood neidsamu klahve sisaldas...

Nagu näha, on mul endiselt eksamid.

2010-01-08T20:48:00.003Z

Arvake ära, kas ma panin just teist korda viimase kuu jooksul kohvi sisse piima asemel keefiri. See polnud tegelt küsimus. Nagu piima poleks olnud. Loo moraal: ei tasu kohvitegemise ajal ebapolügoonidele mõelda.

Kakskümmend kümme

2010-01-03T19:10:00.004Z

Jaanuar. Eksamid. Loomulikult tuleb siis mööda blooge ringi kolistada. Juutuubis ka. Koristada ja küüsi lakkida. Mida kindlasti aga teha ei tohi, on 600leheküljelist raamatut lugeda, et arvestust kirja saada. Ükskord sama aine õppejõud vihjas ühele palju lühemale raamatule. Tolle ma isegi lugesin läbi:D Leidsin sõnadesse pandult üht-teist, mida ma enda puhul täheldanud olen. Paraku.

A. Schweitzer "Aukartus elu ees"
"Tavaliselt on see, mida meie inimese küpsuse pähe pakutakse, resigneerunud mõistlikkus. Inimene võtab selle omaks teiste eeskujul, hüljates ükshaaval need mõtted ja veendumused, mis talle nooruses kallid olid. Kunagi ta uskus, et tõde võidab, nüüd enam ei usu. Kunagi ta uskus headust, nüüd enam ei usu. Kunagi ta taotles õiglust, nüüd enam ei taotle. Kunagi ta lootis headuse ja rahuarmastuse mõjule, nüüd enam ei looda. Kunagi ta oskas vaimustust tunda, nüüd enam ei oska. Ta kergendas oma paadi lasti, et hõlpsamini läbi elu ohtude ja tormide purjetada. Viskas välja asjad, mida pidas üleliigseks. Aga tegelikult jättis ta end ilma vee- ja toidutagavarast. Nüüd purjetab ta küll kergemini edasi, aga janussesurijana.
Täiskasvanud tunnevad sageli head meelt kurvast teenest valmistada noori selleks ette, et nad hakkavad kunagi enamikku asjust, mis praegu nende südant ja meeli ülendavad, pettekujutluseks pidama. Sügavam elukogemus räägib kogenematusele teist juttu. Ta vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, mis neid praegu vaimustavad. Nooruseidealismis tunnetab inimene tõde. See idealism on rikkus, mida ei tohi millegi vastu vahetada."

Tahtsin teha teed,

2009-10-28T16:43:00.003Z

aga panin tassi sisse kohvi. Mis mul siis üle jäi? Pidin kohvi jooma. Ma loodan, et see sassisolek möödub varsti. Selleks on alust ka, kuna juhtus üks suuremat sorti ime. Ma nimelt sain puhkust. Ja mitte 2 nädalat, vaid terve kuu! Praeguse kooliülesannete mahu kõrvalt on see ülimalt tervitatav. Meie osakonna õppejõudude seas levib nimelt arvamus, et töö on hobi ja nad ei väsi seda meile kordamast. Ehk siis, kui üliõpilane käib tööl, on see tema eralõbu. Ühest küljest ma saan aru, et kui juba kooli minna, siis see programm tuleb vastavas mahus täita ning mingeid mööndusi ei ole ja ega seda keegi vaevalt tahabki. Kuid suhtumise sõnastus iseenesest on minu jaoks väga häiriv. Hobi on siiski miski, mida ma teen oma lõbuks, mitte selleks, et ellu jääda. Ma tõesõna ei ole ei töölkäimisest ega enda tööst nii vaimustuses. Kui te armastate inimesi, hakake klienditeenindajaks ning see tunne möödub kiiresti. Minu töö lisaboonuseks on kuulda iga kord teisel pool seina jutustavaid "elu on muskel" inimesi, põhiteemadeks valgusegud ja kaklused. Lausa kurb, kuidas kuu aega põnevaid teemasid jääb nüüd kuulmata.

Selle kuu meistritrikid

2009-10-23T11:16:00.002+01:00

Mul on hea meel, et olen tõestanud enda pädevust mõlemal erialal. On väga pädev kanda 50 punkti kaardile ning seejärel kustutada kaart ning teisest küljest on äärmine oskuslikkus panna ühepajatoidu jaoks köögiviljad keema ning minna kööki tagasi kõrbelõhna peale (selleks läheb päris tükk aega). Ma usun, et on väga kohane praegu patsutada endale õlale ja öelda "küll sa oled ikka tubli".

She's everything to me

2009-09-20T21:25:00.001+01:00

Brad Paisley

She's a yellow pair of running shoes
A holey pair of jeans
She looks great in cheap sunglasses
She looks great in anything
She's I want a piece of chocolate
Take me to a movie
She's I can't find a thing to wear
Now and then she's moody

She's a Saturn with a sunroof
With her brown hair a-blowing
She's a soft place to land
And a good feeling knowing
She's a warm conversation
That I wouldn't miss for nothing
She's a fighter when she's mad
And she's a lover when she's loving

And she's everything I ever wanted
And everything I need
I talk about her, I go on and on and on
'Cause she's everything to me

She's a Saturday out on the town
And a church girl on Sunday
She's a cross around her neck
And a cuss word 'cause its Monday
She's a bubble bath and candles
Baby come and kiss me
She's a one glass of wine
And she's feeling kinda tipsy

She's the giver I wish I could be
And the stealer of the covers
She's a picture in my wallet
Of my unborn children's mother
She's the hand that I'm holding
When I'm on my knees and praying
She's the answer to my prayer
And she's the song that I'm playing

She's the voice I love to hear
Someday when I'm ninety
She's that wooden rocking chair
I want rocking right beside me
Everyday that passes
I only love her more
Yeah, she's the one
That I'd lay down my own life for

And she's everything I ever wanted
And everything I need
She's everything to me
Yeah she's everything to me

Everything I ever wanted
And everything I need
She's everything to me

Minu omad

2009-08-21T09:54:00.002+01:00

Mustad kukeseened

2009-08-20T16:51:00.003+01:00

2009-08-19T21:59:00.000+01:00

Veel on suvi

2009-08-08T22:16:00.000+01:00

Üksõhtu ma ehmatasin ära, kuna tundsin juba õrnalt sügise lõhna. Õnneks oli see mingi jamps, viimased päevad ja õhtud on jälle olnud sellised, et tahaks panna aja seisma ja lihtsalt vaadata ja tunda. Tartut ja Karlovat ja kolkaküla. Tahaks veel öövalguste paistel üle Kaarsilla kõndida ning kuud silmitsedes Karlovas jalutada. Tahaks suveõhtu rahus aias askeldada ning oma peenra pealt korjatud juurikatest suppi keeta. Kõik see on olnud nii hea.
Hea oli ka näha sada inimest kokku tulemas, et taaskord oma kaugeid ja lähemaid sugulasi kohata.
Veel oli hea Peeduga Londonis kanaleid avastada ning parkides lesida.
Tihti on nii hea, et ei tahaks magama minna.

Jälle lõunaosariigis

2009-07-16T22:08:00.002+01:00

Sõitsin bussiga. Tegin kartuliputru ja mustikakisselli. Korjasin tee jaoks põldmünti. Kolasin metsas ja sain ämbritäie kukeseeni, sääskede poolt auklikuks puretud ja vihma käes läbimärjaks. Käisin saunas. Soss.
Metsas astusin peaaegu ühele linnupojale peale. No ei näinud teda enne, kui ta mu jala juurest minema hüppas, oli nii metsa värvi :S Ja siis kuri linnuvanem kädistas minu peale põõsa otsast.
Ja ma ei tea, miks ma "ämber" kirjutasin, meil on alati pang olnud.

Lõunaosariigis, seitsmevennapäeva eelõhtul

2009-07-09T19:02:00.002+01:00

Olen jälle siin kolkakülas, kus ükskord õunapuud õitsesid. Siia on hea rahu kätte põgeneda. Lähimad naabrid on 500 meetri kaugusel, lähim pood on 9 kilomeetrit. Siin käib see ratastel pood kord nädalas või midagi sellist. Rohisin aedvilja, mille kevadel enda kiusamiseks maha külvasin. Esiteks sellepärast, et tuleksin vahepeal maale ega lebotaks linnas oma vabadel päevadel tühja. Ja sellepärast ka, et kui vanamutina tuleb tahtmine juurikaid kasvatada, on mingi kogemus olemas. Eks meil on kodus kogu aeg aedvilja olnud, aga meil oli töökorraldus selline, et ema kasvatas neid ja mina panin potti. Rohida mulle ei meeldinud. Noh, see viimane pole ausaltöeldes muutunud.

Homme siis on minu vendade päev.

Alati on valikuvõimalus. Õige või vale?

Märjamaa, 4. juuli 2009

2009-07-06T22:17:00.002+01:00

Elu on ilusamaks läinud pärast seda, kui mitmel rindel rassimine läbi sai. Paberid on käes, super!
Istusin eile maja ees parklas äärekivil ja mõtlesin, kui väga ma seda linna armastan. Samas on ka palju muid kohti, kuhu tahaks minna ja mida näha. Täna sõidame ema ja vendadega mööda Eestit ringi. Olen paljudelt kuulnud, kuidas perega reisimine on tüütu ja närvesööv ja väsitav. Mina tunnen vastupidi. See on seltskond, millega saab tohutult palju nalja. Eks on asi selles, et meil on ühtmoodi väärakas huumorimeel. Igal juhul pole kaua aega nii palju naerda saanud. Reisi alustades polnud kellelgi isegi aimu, kuhu me liigume. Teadsime ainult, et järgmisel päeval tahame laulupeol olla. Asjad autosse, vaatasime kaarti ja mõtlesime, kus võiks äge olla. Spontaansus tuli kasuks. Nii polnud kuhugi kiiret, hiljaks ei saanud jääda ja kõiki tee peale jäänud toredaid kohti sai rahulikult uurida.

Jälle üksi kodus

2009-05-11T21:50:00.003+01:00

Ma nüüd hakkasin mõtlema, et mis mul need kasutajatunnused olidki...
Häbilugu jah. Aga vahepeal lihtsalt ei taha kirjutada. Vahepeal kestab see vahepeal aasta aega ka. Ma avastasin. Tegelt on Sander süüdi selles, et ma täna blogimaailma sattusin. Selles siin on mingi nutt ja hala kõikaeg. Või noh, suht kõikaeg. Et siis jätkaks joont, jah? Karjääri tahaks vahetada. Praegune õgib varsti viimsegi närvikese ära. Mingit normaalse inimese tööd tahaks, nii et ei kesta 9ni õhtul ja ei hõlma nädalavahetusi. Siis äkki saaksid mul kunagi nädalapäevad olema (kas see meil siis ongi nüüd grammatiline tulevikuvorm?). Ja täna ma mõtlesin, et on olemas sõbrad ja MSN-sõbrad.

Väike Myy

2008-04-23T16:30:00.001+01:00

Ma leidsin Wikipediast täpse enda kirjelduse =D "Ta on pisikest kasvu, enesekindel ja ülimalt iseseisev Mymlade esindaja, tüdrukuke, kes ei karda kedagi ega midagi. Kui ta on otsustanud midagi teha, teeb ta seda otsekohe. Ta on kohati agressiivne, ninakas ja ääretult ebaviisakas, ent võib sellegipoolest olla ka hea sõber." Ehk siis otsing "Väike Myy".

Katie Melua - If You Were a Sailboat

2008-02-08T15:24:00.000Z

If you were a cowboy, I would trail you
If you were a piece of wood, I’d nail you to the floor
If you were a sailboat, I would sail you to the shore
If you were a river, I would swim you
If you were a house, I would live in you all my days
If you were a preacher, I’d begin to change my ways

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was in jail I know you’d spring me
If I were a telephone you’d ring me all day long
If I was in pain I know you’d sing me soothing songs

Sometimes I believe in fate
but the chances we create
always seem to ring more true
you took a chance on loving me
I took a chance on loving you

If I was hungry you would feed me
if I was in darkness you would lead me to the light
If I was a book I know you’d read me every night

If you were a cowboy I would trail you
If you were a piece of wood I’d nail you to the floor
If you were a sailboat I would sail you to the shore
If you were a sailboat I would sail you to the shore

Öised jutud

2008-01-20T11:49:00.000Z

M. on alati üks hea vestluskaaslane olnud.

M: Kirjalikult on ka hea. See on uuema aja tendents. Meid ei õpetata rääkima, vaid kirjutama.

mustu: Nagu jamps on.

M: Ja mitte kuulama, vaid lugema. Tundub mulle pigem

M: Veider, eks?! Et inimesed on ninapidi koos ja ei saa asju omavahel räägitud, peavad kirjutama, kui teineteisest eemal on.

mustu: Mul on palju olnud juhuseid, kus olen kellegagi koos ja suurt ei räägi ja siis kobime oma kodudesse ja mis jutud siis kõik MSNi teel lahti lähevad.

M: tüüpiline... See infomüra tundub vesteldes nii suur. Kui midagi loed, siis on see eeldatavalt üheselt kirja pandud. Ei pea jälgima tooni, pilku, pause... Kõik on selgelt ja hea tahtmise juures ka läbimõeldult kirja pandud

mustu: Kui kirjutatakse, siis aind asjast. Ei tule neid kõrvalepõikeid, mis kõnes.

2008-01-14T20:25:00.000Z

Mikrouun on muarust ikka tõsiselt väärakas sõna!

Miks me muutume inimesteks, kelleks me kardame saada?

2008-01-07T19:05:00.000Z

Mulle meeldib süüa teha. Ma teen kogu aeg teistele süüa. Ma tõusen hommikul varem üles, sest sel ajal kui teised ärkavad, ma käin duši all ja sel ajal, kui teised käivad duši all, teen mina toidu. Aga mulle meeldib ju süüa teha! Ja siis sel ajal, kui teised loevad delfist uudiseid ja oma e-maile, pesen mina nõusid. Ja siis peab mul olema veel aeg, mis on teiste päralt, kui tegelikult see kõik juba oli nende päralt. Aga aeg, mis on minu päralt? Igal juhul tunnen ma, et ei taha enam, et on iseenesestmõistetav, et mina kokkan ja pesen ja siis olen veel hea kaaslane. Ma tahan ise ka lauda istuda nii, et soe toit mu nina all pole minu valmistatud ja mul pole juba toidulõhnadest kõrini. Et mina saan seekord rahus hommikukohvi nautida ja ei pea ülekeevate makaronide pärast püsti kargama. Et kas või kordki märgataks ise nõusid pesta. Sest vahel ma lihtsalt ei jaksa. Aga ise võtsid selle rolli, eks. Keegi ei käskinud. Nüüd ära virise!

I wonder

2008-01-06T21:42:00.000Z

Kuhu kaovad need inimesed, kellega me käima hakkame? Vaatad oma kaaslast ja mõtled hetkedele, mil kõik alles algas. Ei tundu enam üldse olevat Tema. Aga oleks ju rumal seda arvatagi. Nii palju oleme vahepeal üksteisest teada saanud ja nii palju on läbi elatud uusi emotsioone. Vanad tuhmuvad. Üritad meenutada, aga see on järjest raskem. Ärge saage valesti aru. Tegelikult ei ole ju midagi halvasti. On vaid teistmoodi. Tunded on teised, aga tugevamad. Kogetu on see, mis seob veelgi. Aga miski on ikka teisiti ja see ei anna rahu.

Vaatad talle otsa ja ei saa aru. Seda, mida nägid Ta näos, enam ei ole seal. Seda, mida tundsid puudutuses, on läinud. Enam ei tõmba Tema poole, vaid tõukab pigem eemale. Mis on juhtunud? Kunagi poleks seda uskunud. Mis üldse juhtub meie tunnetega? Kust nad tulevad? Kuhu nad kaovad? Kuidas nad otsustavad, millal seda teha? Meile ei anta sõnaõigust. Õige kah. Mõtlev inimene teeb veel rohkem lollusi kui tunnetav. Või?

Homsest olen tubli

2008-01-05T16:43:00.000Z

Kes usuks. Igal juhul illustreerisid väga ilmekalt minu kaht viimast nädalat A. sõnad, kui me täna ärkasime: näe, päike loojub!

ISE

2008-01-04T16:55:00.001Z

„Sest ma ei ela minevikus ega tulevikus. Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees.“ (P. Coelho Alkeemik)

Selle raamatu kohta ütles minu väga hea sõber, et autorile meeldib hullult õpetada. Meeldib küll, aga see ei tähenda, et kogu õpetus vale on. Miskipärast tekib meil tihti trots, kui keegi üritab meid suunata ja juhendada. Mina lähen kohe turri ja veel rohkem turri lähen ma siis, kui teine minu õpetust tõrjub. Me ju kõik teame ise kõige paremini, kuidas kõike tegema peab. Eksole?

Halin

2007-09-14T20:04:00.000+01:00

Olen haige. See pole praegu kuigi üllatav. Imelik on aga see, kuidas mu haigus tunda annab. Kõik algas kurguvalust, nagu ikka. Seejärel sõbrad köha ja nohu. Sinnani oli kõik tavaline. Siis sai mul jõud otsa, eilse õhtu ja öö magasin jutti. Täna on tunne, nagu oleks 40-ne palavik, jaks on otsas ja pea ei tööta. Mitte midagi ei taha teha. Köhin, turtsun ja nohisen. Mida aga pole, on palavik. Tunne on, nagu oleks, aga tegelikult ei ole. Täna õhtuks olen kaotanud nii lõhna- kui maitsemeele. Joon teed ja tunnen ainult seda, et see on kuum. Söön riisi ja saan aru aind seda, et seal on soola, mingit muud maitset ei ole. Mingi täielik jama. Eks näis, mis meeled homme kaovad, mõned on veel ju alles. Nägemist ja kuulmist oleks siiski hädasti vaja, pean ju ikka kuidagi kliente teenindama.

Halin sai nüüd otsa. Mul tuli meelde, et ma ükspäev avastasin, kui tore on meie kooli inva-WC. Õigemini selle uks. Sel on sulgemiseks siuke tüüpiline ettekeeratav julla, mis jääb sissepoole. Tore on aga see, et uks käib lahti ka sissepoole, nii et tegelikult ei olegi võimalik seda ust lukku panna. Sinna WC-sse ma seega ei soovita istuda.

Täna kohe on siuke päev

2007-09-09T21:01:00.000+01:00

Täna on nii, et üldse ei saa vedama. No päev otsa ei saa. Tööl sundisin end asjalikuks, aga kodus ei ole midagi plaanitut ära teinud. Võibolla on minu mandunud oleku põhjus ühegi puhkepäevata nädal. Ja tuleb veel teine selline otsa. Ma ei kujuta ette oma praktikanädalaid, mil esmaspäevast reedeni rassin kuuma pliidi juures ja siis nädalavahetusel poes. Aga olgu, sellele me veel praegu ei mõtle, las masendus tuleb natuke hiljem. Kui juba halamiseks läks, siis lisaks, et neetult külm on õhtuti. Ma ei saa aru, kas siin on päriselt ka jahe või olen mina imelik. Kogu aeg tulevad külmavärinad ja õhk tundub siuke rõske. Ja minu tuba pole veel kunagi nii sassis olnud. Ükspäev koristan. Ausalt. Täiesti mõttetu jutt.

Koolilaps

2007-09-04T20:39:00.001+01:00

Olen jälle koolilaps. Natuke naljakas on. Tegelt on lausa palju naljakas :D Ma ei kujutanud ette, kuidas ma taas koolipingis istun. Aktus oli väga äge ning direktori kõne oli vist esimene kõne, mida ma algusest lõpuni huviga jälgisin, tõsiselt naljakas oli. Kohe alguses ütles ta ära: "Poolfabrikaattooteid meil ei väljastata!" Pärast mõnd muusikalist etteastet ning kursusejuhatajate tutvustamist, oli ligi pool õpilastest juba saalist lahkunud... Mille peale hr direktor lausus: "Neile, kes saali jäid, anname lõputunnistuse kohe kätte." Vat siis. Tegelt ikka ei antud, kahjuks tuleb enne ikka koolis ka käia :(

Tere, sügis!

2007-09-01T09:23:00.000+01:00

Järjekordne kirju liblika suvi on mööda lennanud, mis sest, et ma kevadel esimesena kollast liblikat nägin... Alles täna jõudis mulle kohale, et kohe ongi kooliaeg. Sügisõhk on juba mitmendat päeva Tartus kohal, selle iga-aastase septembri-tundega.
Hea, et on toredaid inimesi, kes näitavad raekoja platsil väärt filme ja sõpru, kes neid vaatama tirivad :) Siin on üks ilus videolõik selle aasta india filmist.

Õunapuu all

2007-05-31T08:53:00.000+01:00

Mitteromantikutel mitte lugeda ja üldse mittesoovitatav kirjandus.

Istun siin ja naudin. Olin vahepeal oma maatüdruku-hinge unustamas. Nüüd kutsuvad lilled, päike ja heinamaa järjest valjemini.
Istun siin ja naudin rohelust ja rahu. Minust paremal ja vasakul ei paista ühtki maja, on vaid metsad: ühe taga järv, teise taga teine mets. Lähimatest majadest annab teada õhtune koerte klähvimine, mis aeg-ajalt tuulega kõrvu kandub. Naabreid just kui polekski, aga samas on nad ikka kuskil olemas.
Istun siin ja naudin rohelist ja kollast. Võilillepõldu ja rapsipõldu. Olen alati püüdnud selgusele jõuda, kas olen maa- või linnainimene. Aga see on mõttetu. Olen mõlemat. Peedu käsib mul minna Pariisi. Ütleb: "Oi, Inx, sulle Pariis meeldiks!" Peab uskuma, tunneb ju tema mind kõige paremini, iseloomu vähemalt. See, mitu tükki suhkrut ma kohvi sisse panen, on sealjuures ebaoluline.
Istun siin ja naudin rohelust ja õunapuuõisi. Mesilased sumisevad pea kohal. Kui tõstan pilgu, nõen, et neid on tõesti palju. Väiksena oleksin kartnud ning kaarega mööda hiilinud. Nüüd tean, et mina neid ei huvita. Neil on kiired ajad. Valged kroonlehed juba langevad, tunnen mõnd oma juusteski. Maapind on kollase-rohelise-valgekirju.

Vahepealsest ehk mammutpostitus

2007-05-15T11:44:00.000+01:00

Eriti hea tunne on avastada, et oled rahul sellega, kuidas oma elu oled elanud ja elad. See tähendab tegelikult, et oled teinud seda, mida tahad. Teadmiseks, et põdesin kohutavalt, et ei saa oma bakatööd sel kevadel teha. Ma ei kannatanud ühtki küsimust sel teemal ega aruandmist, stiilis „kuidas sa küll ei jõua?“. See ajas mu kohutavalt endast välja. Kuid pärast seda, kui olin lamanud poolteadvusetus olekus Aura riietusruumi pingil, läks maailm kuidagi palju paremini paika. Ei ole vaja töötada, kuni viimane võhm väljas. Jah, tean-tean, paljud oleksid praegu valmis mulle turja kargama, et lihtsalt peab ööd otsa üleval olema ja õppima, sest muidu ei lõpeta ja... No mul ei ole lahendust, mul on ainult vastus.

Sattusin mõni nädal tagasi lugema Kerttu Rakke veergu Postimehes, kus ta kirjutas sellest, kuidas meie ühiskonnas peavad inimesed end pidevalt tõestama ja keegi olema. Meil on kogu aeg peal surve ja nii tekib kergesti stress. Tegelt ma ei ole miski maailmaparandaja ja stressiõpetlane. Aga ma olen temaga nii nõus.

Ma kolisin vahepeal. Ei, oot, tegelt enne seda oli tähistamine. Tähistasime Peedu tagasitulekut, loomulikult. Hommikul kella kuueks oli üks mees sellises konditsioonis, et tahtis meie hoovi peal asuvast kuurist jäätist osta, ta oli absoluutselt kindel, et seda seal müüakse. Suur pettumus muidugi, eks. Mina taasavastasin, kuidas mõne inimesega on endiselt nii hea rääkida neist asjust, mis tegelikult olulised on. Ja kuidas läbi rääkimise ise asju paremini mõistma võib hakata ja vastuseid leida. Või tegelikult vastusest veel parem: aru saada, mis tegelikult probleemiks on. Uduks läks kätte, aga vahet pole, lugemine ei ole ju kohustuslik, nii et udun siis edasi. Tähendab, tomatitele ei ole mõtet politseid kutsuda.

Et ma siis kolisin, jah. Jube tüütu iseenesest. Varsti kujuneb hobiks, sest ega ma selles kohas ka kaua ei ole ja siis järgmises kohas ka mitte, aga milline on ülejärgmine koht, seda ma veel ei tea, aga paikne ikka mitte. Ma mõtlesin ükspäev, et mis mu uus aadress on ja siis küsisin järele, aga unustasin ära. Nii et ma ei tea oma aadressi. Aga see vist pole oluline ka tegelikult. Maja leian üles, see peamine :)

Emadepäeva kontsert oli väga ilus. Kuulsin esimest korda Arsise kellade kooli ansamblit. Kuulmisest aga olulisem selle juures on visuaalne pilt. Vahva on vaadata, kuidas nad seal kelladega asjatavad. Poistekoori on ka alati tore kuulata. Pärast läksime Maarja ja Anuga piknikule. Ajee, kiikuda sai :D

Nii. Probleem. Mul on jälle elektriahi. Juba küpsetab. Tänane küsimus on: mida teeb Inx pärast seda, kui on kõhu täis söönud? Õige vastuse eest saab tüki õunakooki.

Meil on koduloom ka. Ta elab hetkel toa põrandal mahlaklaasi all. Tal on 8 jalga. Meie esimesel kohtumisel ma ehmatasin koledal kombel ning kiljatasin kõvasti. Siis ta kadus ära. Aga nüüd ma nägin teda jälle ja panin – sipsti – klaasi peale. Ma kogu aeg kardan, et ta kutsub oma vihased liigikaaslased mulle selle eest tuupi tegema. Saan iga kord külmavärinad, kui ma tema poole vaatan. Ootan, millal mu toakaaslane koju tuleb, et ta selle loomakese õue viiks. Kuid see saab raske veenmine olema. Ta kardab ämblikke sama paaniliselt kui mina. Ma tahaks teada, kas need inimesed on siis ürgsemate instinktidega, kes neid rohkem kardavad. Olevat see ju džungli-ajast meil geenides.

Leidsin Liisu lillepoe.

Big kiss from New Zealand

2007-05-08T19:41:00.000+01:00

Ma sain selle lõpuks kätte! Kaardi Uus-Meremaalt nimelt. Lihtsalt nii lahe on mõelda, kui pika maa on see kaardike rännanud :)
Kaardi peal on maooride sõjakanuu.
Ngatokimatawhaorua (The Adzes which shaped it twice) This, the largest war canoe in the world was built for the 1940 centennial commemoration of the Treaty of Waitangi. Three massive kauri trees were felled in Puketi Forest and it is of the same design, materials and construction methods used for smaller versions which carried raiding parties on long coastal voyages both before and following European settlements.
The 35 metre canoe carries a crew of 90 paddlers and is regularly launched for annual commemorations of the Treaty signings.
Kanuu ise on siuke, aga minu pildil on inimesed ka peal ja vesi all :)

Pubekas

2007-05-05T22:15:00.000+01:00

Ma vist jõudsin alles praegu pubekaikka: maailmakontseptsioon on puha sassis, õppida ei viitsi ja reidipedeks hakkasin ka. Noh, vähemalt mitte selle päris-reidi. Aga meie reit on selle poolest tänuväärne olnud, et vähemalt sealt saan ma teada, kes mu vendade pruudid parasjagu on :P Ega siis mulle, vanale peerule, räägita (moss-moss).

Aga tähtsamad uudised ikka viimasena, eks. Tähendab, Ta tuli tagasi! Lõpuks leidis üles tee kodumaale. Mh, mis sest, et selle otsingul 3 korda Lille’s käis. Aga peamine, et jõudis! Käisime eile Tähetorni taga tšekkamas, kas Tal ikka on kõik 2 kätt ja 2 jalga alles. Olid. Ja kõige suuremaks rõõmuks on Ta ikka endine, meie vana hea armas Peedu! Vahepeal tuli tahtmine näpuga torkida, et kas ikka on päris, aga ei julgenud. Nüüd ma ei jõua ära oodata, millal Ta maalt tagasi jõuab. Olen ikka kärsituse võrdkuju. Nii igatsen. Õlled ostsin ka valmis juba. Ootan...

Kes küll teeks mu seminaritöö ära? Ikka mina. Võeh.

Šokolaadiküpsis

2007-05-04T23:42:00.000+01:00

Viimasel ajal on mul tunne, et elu paneb galoppi ja mina ei jõua sabas sörkida...

Eile oli kingituste-päev. Midagi sünnipäeva või jõulude sarnast. Ainult, et kinkijateks ei olid hoopis teised inimesed. Kui tuleb, siis ikka korraga, eks. Hommikul käisin postkontoris paki järel, mis tuli Saksamaalt (seniajani olen ülihäpi). Päeval sain endale sinise kaisulooma Katsi lõuna-aafrika sõbralt. Õhtul ulatasid külalised mulle pudeli leedu balsamit. Mul oli rõõm pakkuda öömaja leedu neiule ja itaalia noormehele. Hästi toredad olid. Pean ära mainima, et nimetatud lõunamaa meeste ühiseks jooneks oli see, et nad käitusid nagu väiksed lapsed. Kui neile miski ei meeldinud, siis jonnisid või tegid totrusi. Üks rohkem kui teine. Aga see on juba pikem jutt.

Bohémienne

2007-05-02T22:15:00.000+01:00

Esmeralda:

Bohémienne
Nul ne sait le pays d'où je viens
Bohémienne
Je suis fille de grands chemins
Bohémienne
Bohémienne
Qui peut dire où je serai demain
Bohémienne
Bohémienne
C'est écrit dans les lignes de ma main

Notre-Dame de Paris (Luc Plamondon, Richard Cocciante)

Kuulake, aga tõlget ärge vaadake!

Tudengiöö

2007-04-28T12:26:00.000+01:00

Mulle on ikka meeldinud tudengiööd rohkem kui tudengipäevad. Ööorienteerumine on viis pluss. Peaks korra nädalas sellist asja tegema, ei tea, kas siis tuleks vormi ka? Või siis ei oleks enam nii huvitav? Hasart tuleb ikka sisse, mis sest, et aja peale võistlema ei lähe. Tänavu sai orienteerumise käigus (lisaks rohkele jooksmisele, muidugi) viia taarapunkti pudeleid, ronida üle botaanikaaia müüri, kiikuda mänguväljakul, kohata abivalmeid konkurente, kes pakkusid lukkude lugemiseks taskulampi või hüppasid üle aia kanuusid otsima. Seekord on ka ohver olemas. Ma ei räägi ainult kangetest säärelihastest, vaid hoopis oma paremast jalalabast, millele ma ühtäkki enam astuda ei saanud. Välja lõi see õnneks alles Zavo taga, kui punktid läbitud, aga koju lonkamine oli ikka tükk tegemist. Pähh, küll pulmadeks korda saab.

Juhe on

2007-04-26T03:49:00.000+01:00

Päike tõusis.
Mingi puu, mis mu aknast paistab, on roheliseks läinud.
Homme koristan, ausõna!
Ma vihkan justified joondust :@
Silmatilku peab ostma.

Pahupool

2007-04-25T18:51:00.000+01:00

Mul on siuke komme, et kui on kiire õpiperiood, siis ma ajan toa hästi sassi. No kuna esimestel päevadel ei ole üldse aega koristada, hakkab asi vaikselt käest ära minema. Aga edasi ma aitan juba ise kaasa: jätan konspektilehed igale poole vedelema, riideid ei pane puu peale, voodit ei tee ära... Siuke kasvav segadus, mida ma teatud aja jooksul lausa naudin. Loob justkui töömeeleolu. Ning sellistel aegadel ma loodan alati, et keegi ei avalda soovi mulle külla tulla. Sest jube mark, miuke segadus, eksole, aga koristada ka ei taha. Praegu ringi vaadates ei tunne ma oma kodu äragi. Tavaolukorras ma läheksin hulluks, sest mulle meeldib, kui kõik on korras ja oma koha peal. Muidugi ei kesta see segadus kaua, varsti ma lähengi lolliks ning hakkan kibekiirelt korda looma. Praegu aga: elagu entroopia kasv!

Võlg varasemast

2007-04-24T09:57:00.000+01:00

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
Love Actually - Mitte "võiksin uuesti vaadata", vaid aina vaatangi uuesti. Vahepeal kustutasin arvutist ära, et enam ei vaataks. Siis tõmbasin uuesti. Tean peast. Minu vaieldamatu lemmik, sest teeb lihtsalt tuju nii heaks. Ja võimalik, et mulle istuvadki briti naljad. Tsitaate: http://www.imdb.com/title/tt0314331/quotes Muidugi ka väga hea muusika (Armstrong)!
Notting Hill – ka vaatan aina uuesti, jälle üks ülimalt positiivne film.
Four Weddings and A Funeral – naer on terviseks!
*Asi kisub kuidagi Hugh Granti keskseks, kuid see pole tegelikult põhjuseks. Enne Love Actually’t ei olnud ta üldse kena, nagu ma juba eelnevalt maininud olen. Mulle meeldib hoopis Curtise huumor. Vat.
Les Choristes – eelkõige muusika pärast. Koorimuusika austajatele jagan soundtracki!

Muumid

2007-04-23T11:18:00.000+01:00

Muumioru lood on ikka üks toredamaid multikaid. Inx vaatas ükshommik. Neil oli Muumioru peale lahti pääsenud vampiir...

Sniffi loogika: Kui teda loomaraamatus pole, on ta taim!

Inspektor: Kui temaga kohtud, paned jooksu!
Väike Myy: Ma sain aru, et ta tuleb kinni püüda?
Inspektor: Jah, aga kui ta sind hammustab, oled hädas.
Väike Myy: Mitte siis, kui mina teda enne hammustan.

Ving-ving

2007-04-20T20:54:00.000+01:00

Sõnulseletamatult s... on olla. Mandlid paistes, kurk rämevalus ja pead keerata hästi ei taha, rääkida ka mitte. Hommikust saati olen end üritanud üles putitada, aga igasugu ürituste mõju on olnud vaid ajutine. Kõigepealt mökerdasin Laura imesalvi 3 korda iga tunni tagant kaela peale, siis sõin ära pool pakki Hallsi (virsiku ja koorekreemi on tegelt ästinämma), neelasin alla Liisu antud ibuprofeni ning lõpuks sõin Liisu kurjal käsul 2 korda Laura saapaviksi sisse ka. Vähemalt nii palju oli viimasest kasu, et esinemise ajal ei olnud kurguvalu nii teravalt tunda. Nüüd kaanin teed. Aga uni oleks ikka kõige parem rohi. Head ööd!

Kohuke tegutseb jälle

2007-04-20T07:12:00.000+01:00

Eile St Patrickus jättis üks kohuke jälle oma telefoni vetsu. Õnneks märkas ta seda kohe, kui laua juurde tuli. Jooksis siis siva tagasi ning leidis oma telefoni üles. See oleks olnud kolmas. Hullem napikas oli. Huhh.
Külm, tuuline ja märg oli eile öösel. Pime ka, muidugi. Ning kaarti ka polnud. Ehk siis kõik tingimused minu lemmikuks orienteerumisviisiks olid täidetud. Suund teada, hakkasin astuma. Pime kana leiab ka tera, eks. Kui mingi hetk hakkas tunduma, kas ma äkki liiga kaugele ei ole läinud, helistasin ja sain teada, et olen täpselt õige koha peal :)
Mulle tundub, et peaksin siia miski tänurubriigi looma, eilse eest tahaks kohe mitut inimest tänada. Nii hea on tunda sõprade toetust just sellel vajalikul hetkel. Siis saab taaskord aru, kui toredad ja head nad ikka on.
Hirmnaljakas on üks hirmnaljakas sõna. Laine Jänese lemmiksõna on "erakordselt".
Nii. Aga nüüd on siis raudset närvi vaja, eks. Okas kurku!

arvut

2007-04-16T21:23:00.000+01:00

Kuidas ma vihkan seda, et veedan 90% kodus oldud ajast arvuti taga. Nii tahaks tast lahti saada, ahistab täiega. Aga kuidas, eks? Mailid, mida vaja kohe lugeda. Koolitöö, mida vaja kirjutada. Sõnaraamatud, millega tõlgin. Muusika, mida kuulan. Inimesed, kellega suhtlen. Kõik läbi arvuti. Vastik.

Nagu muud teha poleks

2007-04-15T17:18:00.000+01:00

Pole raske arvata, kes mind nakatas, eks ;)

You Belong in Winter

Quiet, calm, and totally at peace...
You're happy to be at home, wrapped in a blanket, completely snowed in
Whether you're lighting a fire or having a snowball fight, you always feel best in the winter.

What Season Are You?

You Are Rain

You can be warm and sexy. Or cold and unwelcoming.
Either way, you slowly bring out the beauty around you.
You are best known for: your touch
Your dominant state: changing

What Type of Weather Are You?

Veel sain teada, et mu bloog peaks olema sinist värvi ja et alkohoolsetest jookidest olen ma absint!

Muusikast

2007-04-13T13:02:00.000+01:00

Meie Mariga käisime eile sellel kontserdil, mida Markus promos: tuntud katerdraalikoori kuulamas. See koosneb poistest ja meestest ehk kokkuvõttes on esindatud segakoori häälerühmad. Tõesti hea koor, eriti jäi kõrvu (ka silma, tegelt) üks tenor, kelle puhul tundus, et tema meheauga on äkki midagi lahti. Ka mõnusat bassi on hea kuulda. Meie jaoks aga oli superägedaks üllatuseks, et nad esitasid Bruckneri "Christus factus est'i" st loo, mille me ise järgmisel nädalal konkursil ette kanname. Mulle isiklikult see laul väga meeldib ja nii hea oli kuulda puhast esitust (välja arvatud, et keegi sopran kahises, mistõttu meie kaifid kõrged käigud polnud nii säravad) korraliku dünaamikaga. Isegi orelipalad koorietteastete vahel polnud nii hullud (kuigi ma enne Marile ütlesin, et kui nad orelit hakkavad näppima, siis mina kaon).
Mari soovitas mul kuulata süiti Forrest Gump'i soundtrackilt. Ma kuulasin. Ja siis kuulasin veel. Ja veel. Aitäh, Mari!

*Ükspäev ma olin tunnistajaks, kuidas prügi ja kuivanud puulehed Jaani kiriku ees "Kes aias" mängisid.

Meie reis

2007-04-12T14:21:00.001+01:00

Reisimuljetega on sellised lood, et neid jagaks piltide saatel, muidu nagu ei oska väga pajatada. Teate küll, kus ma elan ;) Kokkuvõttes jäin reisiga rahule, ka võõrustajad olid hästi toredad.

Jalutame Kaidiga Berliinis.
Mina: Me läheme nüüd minu lemmikkohta!
Kaidi: Kas me läheme baari või?

Malagas:
Inx: Päike tuli välja!
Kaidi: Tuli jah! Teeks tast pilti!

*Malagas jalutades nägime trobikonda meie sõjaväevormile sarnases rõivas mehi valvamas kitsetalle, kirved seljas. Vähemalt nii see paistis. Pilti teha ei julgenud, kartsime kirveid.

*Mitmel korral käskis Kaidi mul poe ukse taha ootama jääda ja keelas sisse tulla. Miks küll? :(

Nii, hilinemisega, Kaisa soovil.

2007-04-10T10:37:00.000+01:00

Minu neli ametit:
müüja
mõõtja
küsitleja
müüja

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
Siinkohal ma mõtlen veel pisut, laksult ei tule

Neli kohta, kus elanud olen:
Laho
Tartu - Roopas
London
Tartu - Filosoofis

Neli teleseriaali, mis meeldivad/-sid:
Dr Quinn – enne, kui asi seal ära keeras
Dr House
Peeglike, peeglike
Kodus ja võõrsil

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
Evsu vanaema juures – kle, Evs, tahaks jälle Peipsi äärde ;)
mehe vanematekodus
Ivi tädi juures Viimsis
Costa del Sol ilma päikseta

Neli lemmiktoitu:
Ainult neli!?!?
pannkoogid hakklihaga (ja kindlasti mitte moosiga)
praekartulid
võileivatort tuunikalaga - kas à la Ivi või à la Kats
šokolaad, mu leib

Neli veebisaiti, mida külastan (peaaegu) iga päev:
google.com/reader - Liisu, muide, sinu bloog on ainuke, mida ta ei lase mul sinna panna
google.com
meteo.physic.ut.ee
couchsurfing.com

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:
J.
HS – laisikkirjutaja siuke!
Tinku
see, kesiganes selle testi siit varastab

2007-03-22T22:18:00.000Z

*Minu lapsuke on vahepeal märkamatult aastaseks saanud :) Kuna lastel on tavaliselt kaks vanemat, siis hakkasin isadusküsimuse peale mõtlema. Tead, J., ma arvan, et sina oled siin see teine vanem. Kas just isa...

* J. on muud moodi ka tore. Ta andis mulle paki ajalehti, et mul oleks, millega ahju tuld alustada. Nüüd on mõnda aega muretu. Ainult-ainult! Need on ju ajalehed! Ning juhtub, et tule süütamise asemel ma istun hoopis ahjuukse ees maas ning loen uudiseid. Nii tunnikese. Täna sain teada, et kunagi lõpetas Hiina internetisaidi Wikipedia blokkimise. Mürakarusid loen muidugi ka! Btw, vaatasin järgi – helekollase leegiga põleb!

*Alles täna märkasin, milline lamp on minu WC seinal. Kas te teate, milline lamp on näiteks teie koridoris? Mina seda veel ei tea. Ju mul polegi lamp, vaid üks tolmune pirn...

*Kui õhtul oma õie sulgenud lumikellukest hoida 15 minutit peos, siis selle õis läheb uuesti lahti. Kui seejärel vette panna, jääb ikka lahti.

*Mis lind on viirelind?

Kuhu me jõuame?

2007-03-17T23:56:00.000Z

Mis meist on saanud, kui oleme 40aastased? Kas armastaksime ikka veel sama kirglikult? Kas mäletaksime enam teineteist? Kas mõtleksime teineteisele? Kas oleksime koos, lahus, tülis? Kas meil oleksid lapsed? Kui palju neid oleks? Kas ma petsin Teda või Tema mind? Kas minu tunded jahtusid või jahtusid Tema omad? Kas me lähenesime üksteisele või võõrdusime?

Kui ma loeksin seda 40-aastasena, mil mul on vastus kõigile neile küsimustele, kas need küsimused tunduksid siis naeruväärsed, tühised, mõttetud?

Et leida vastuseid, tuleb elada - sekundi, minuti ja tunni kaupa lähemale liikuda sellele hetkele. On see siis pikk sekund loengus või tööl või möödakappav pooltund kallima käte vahel. Lähemale hetkele, mis on tegelikult vaid osa teest ja üldse mitte siht ega lõpp. Tuleb minna, aga ka olla ja osata vaadata kord kaugemale, kord lähemale enda ette ning lasta minna, kui minema peab. Tuleb uus.

Ma vaatan

2007-03-16T10:21:00.000Z

Juhan Viiding

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!"

*Tean-tean, aga ma lihtsalt pidin selle üles panema.

sool ja leib nr 3

2007-03-15T21:35:00.000Z

Läbi sai ka soolaleib raund 3. Lubatud 4. jääb küll sel nädalal pidamata, kuna olen lihtsalt puruväss ega jaksa seltskondlik olla. Aga tulemata ta ei jää, küll ma eluvaimu taas sisse saan :)

Pärast seda, kui olime lõpetanud diskussioonid IV maailmasõja meetoditest, ravinud absindiga terveks Villu koleda köha ning minu makaronid ära söönud (okei, natuke jäi alles), läksin mina hulluks. Pärast viimaste külaliste lahkumist tulid mul peale koristamistuurid. Pesin ära nõud, võtsin üles vaibad ning lasin mopiga üle põranda. Loodan, et mitte keegi ei pannud tähele, kuidas öösel kell pool 4 üks segane neiu õues vaipu sopsis ning ükski naaber ei ärganud selle peale, kui ma vaikse kolina saatel taarat koridorikappi ladusin. Mõtlesin, et kui mul juba kord tuli korralikkusehoog peale, siis pean seda maksimaalselt ära kasutama :P

Kuidas meestest lahti saada?

2007-03-14T13:56:00.001Z

Tegelikult ei ole see ju raske. Nende puhul, kellest tegelikult ei tahaks lahti saada, kahjuks ka mitte.

Eile pidasime minu soolaleiba vol 2. Pärast natuke minu juures istumist, läksime Püssikasse. Karaoke oli kohutav. Võtsime oma punased ja kobisime ülemisele korrusele. Kohe oli platsis miski tüüp, kes mult inglise keeles küsis (pärast saime teada, et on soomlane), kas võiks minuga tantsida. Vastasin, et hiljem. Nagu selgus, oli see vale vastus. Paari minuti pärast oli tüüp tagasi, teatas, et tema arvates on nüüd hiljem ja kas ta ikka saaks tantsida. No mul veel polnud seda tantsutuju peal. Õnneks tõttas appi Juss, kes teatas, et siin on järjekord ja tema oli järjekorras enne ning peab saama enne minuga tantsida. Selle peale ei osanud sommi enam midagi kosta.Küsisime,kust ta üldse pärit on ja edasi võttis vestluse enda peale Kats, kes siis temaga edasi rääkis. Natukese aja pärast leidis Juss, et nüüd on tantsulugu, haaras mu kaasa ning läksime.

Hiljem, kui laua taga olime vaid meie Piiaga, julges üllataval kombel tulla ka üks eesti noormees mind tantsima kutsuda. No viisaka kutse peale ma ka viisakalt läksin. Aga pärast paari lugu tahtsin jälle vehkat teha. Ütlesin, et lubasin sõbrannaga tantsida. Läksime siis Piiaga põrandale, aga meiega kaasa tulid kaks tüüpi, keda me ei soovinud enda sekka. Ütlesime neile, et oleme lesbid. Üks kadus kohe minema, teine veel jäi, aga me tegime talle paar poosi ja ta läks ka lõpuks. Nüüd astus meie juurde taas miski inglise keelt kõnelev mees, küsis, kas meile meeldib siider või A le Coq. No ikka viimane. Too kadus baarileti juurde, meie tagasi ülemisele korrusele. Peagi tuli ettekandjaneiu 2 siidriga - õlts oli otsa saanud. Nojah siis. Kolisime alumisele korrusele, et uurida, kust too seltskond siis pärit on. Selgus, et nemad (3 meest, kahel neist eesti naised seltsiks - ma ikka ei saa aru, krt!) olid Kanadast. Tantsisime nendega pisut, kuni Juss tahtis lahkuda. Ka meie olime väsinud. Ütlesime, et läheme. Lubatud taksodest keeldusime ning minek. Täna on jalad veidi väsinud, muidu hea :)

Kasulik möla

2007-03-09T19:01:00.000Z

Täna leidis minu mölapidamatus ka esimest korda rakendust ehk sellest on loodetavasti lõppude lõpuks midagi kasu ka. Nimelt aitasin oma mölisemisega Liisut tema bakatöös. Olen tema keelejuht. Väga uhke nimi. Asi seisnes selles, et läksime ühte stuudiosse, kus meid mikerdati ja kõrvaklapitati ja siis me pidime ca 40 mintsa spontaanset vestlust aretama. Tähendab, peaasjalikult oli vaja, et mina möliseks. Ja ei ole vist raske uskuda, et ma seda ka tegin. Kogu see mölin võeti linti ja Liisu hakkab selle jutu põhjal klusiile uurima, vott. Hämmastav küll, mida kõike võib poole tunni jooksul kokku rääkida. Ma loodan väga, et keegi teine peale kahe stuudiomehe ja Liisu ei saa seda juttu kuulma. Pärast pidime veel kumbki loo "Tuul ja päike" kaks korda linti lugema.
Seejärel ostis Liisu poest Liivimaa balsamit, tulime minukale ja tarbisime seda teega ja pärast ka niisama. Nõnda juhtuski, et Liisu ei jõudnud loengusse. Järgmisse loengusse ta siiski läks, kuigi mitte väga kindlal sammul. Ja mina jäin ülejäänud balsamiga üksi. Karm.

Unetus

2007-03-05T19:43:00.001Z

See juhtus minuga teist korda elus. Esimene kord oli eelmise aasta 30. novembril, tean seda täpselt. Tähendab, ma ei jää magama. Kell ei olegi veel palju, alles pool 2, kuid pean homme vara ärkama. Aga und ei tule. Või sai Matil liiv otsa? Silmad protesteerivad, muutuvad kuivaks ja valusaks, aga vot magama ei jää. Pärast tundi aega voodis vähkremist andsin alla. Äkki on liiga palav? Nojah, ma pole harjunud magama 24-kraadise kuumuse käes. Tegin välisukse lahti. Valasin endale ühe mahla, panin Solis'i mängima ning asusin laual lebava lehtedekuhja kallale. Prantsuse keele grammatikaharjutused. Need ei suutnud mind uinutada, isegi mõte ei tõrkunud, tehtud said ja uut tegevust oli vaja. Käisin külmkapi kallal. Sõin pisut. Kukkusin loengukonspekti välja printima. Praeguseks on see augustatu ja klammerdatuna laual, ilusate roheliste kaante vahel. Njah, roheline on ikka minu värv, lapsest saati lemmik. Hullult tahaks kellelegi helistada või vähemalt sõnumit saata. Aga ei tihka. Tõsi küll, ühe sõnumi saatsin veidi aega tagasi, a see oli vastuseks mulle saabunule, ma pole vähemalt ainuke öökull. Hakkan hoopis sõpsu kirjutatud juttu lugema! Mmm, tahan neid magusaid helbeid köögikapi alumiselt riiulilt. Piimaga! *vuta-vuta*

Jutt sai läbi, helbed otsa. Äkki ei olnudki lugemine nii hea mõte? Nüüd on enne peastiirutavatele mõtetele veel lisa. Need ongi ju mõtted, kurjamid, mis mul magada ei lase!

Kallipäev

2007-02-11T12:27:00.000Z

Olen täna tööl. Selles teises kohas. Või esimeses, kui soovite. On olnud kummaline hommikupoolik. Hulk tuttavaid on läbi tatsanud, lisaks veel huvitavaid-veidraid inimesi. Näiteks tuli üks britt, hüppas sisse, küsis, kas räägin inglise keelt ja vaatas, et mul pole midagi teha ning hakkas mu aega sisustama. Kõigepealt näitas mulle oma Tallinna korteri jooniseid, seejärel viskas ette listi Tartu pubide ja klubidega ning palus soovitada. Lõpetuseks luges-tõlkis mulle ühe katkendi eesti keele õpikust. Jah, brittide eesti keele aktsenti olen ennegi kuulnud... Kauba peale sain kuulda killukesi tema senisest elust ja tulevikuplaanidest. Ei, sõbralikud on nad, need britid.

Paar tundi hiljem. Britt tuli tagasi, käis söömas vahepeal. Lobisesime jälle oma pool tundi. Edasisest ajalugu vaikib. Laura on ka vait (ennetuspoliitika :P).

Ahjaa, on kallipäev. Lihtsalt sellepärast, et kõik tahavad täna kalli. Mulle meeldib (:

*Miks ma tahan alati nutma hakata, kui väiksed lapsed midagi oma vanematele ostavad?

PS. Suured kallid Anule, kes mind need kaks päeva siin kohvi, kommide ja sõnumitega ärkvel on hoidnud (:

Tassid 2000-2006

2007-02-09T17:16:00.000Z

Täna ma pesin nõusid. (Imesid juhtub, eks.) Igatahes avastasin ma, et koos siblingutega on siia majja tekkinud ka ajalooline (köhh-köhh) kogu tasse. Sellised antakse igale meie põhikooli lõpetanule. Sättisin nad siis ritta: vanima vasakule, kuni kõige uuemana paremal. Tulemus on näha pildil.

Kommuun 6+1

2007-02-05T21:48:00.000Z

Ta tuli tagasi! Meie venna! Ehk siis kogu rahvas on meie kitsukeses kodus jälle koos. Mõtlesin, et tutvustan neid. Ütlen, mis esimesena meelde tuleb. Niisama ja selleks ka, et ma saaksin vähemalt 6 korda kere peale st korra igaühe käest, keda julgen mainida.
Teeks... Vanuse järjekorras.

*Õemees. Kofeiinik. Kohvitassitäisi päevas ei julge pakkuda. Tema vist on oluline faktor selle juures, et meil kulub keskeltläbi 0,5 kg kohvi 3 päeva kohta. Tuli siia pea aasta tagasi. Viskas koti nurka ja jäigi.

*Venna. See, kes tagasi tuli. Vastab telefonile kas: "Noh?" või "Mis vaja?". Mulle ütleb tavaliselt "noh". Kui tal pole tuju, ei saa talt kätte poolikut sõna ega mühatustki mitte. Teinekord tuleb ja räägib ja räägib, kuni kuulata ei jaksa. Reidisõltlane.

*Õde. See karakteriga. 90% ajast halvas tujus ja 90% laest lennanud krohvist on tema uksepagutamise tagajärg (ülejäänud 10% au kuulub mulle). Külvab meid iga päev üle meelitustega, nagu: "Inx, ma vaatan, et sa oled ikka millegagi pihta saanud", "Osta aju" jms. Meest hüüab: "Blondiin!".

*Venna. Mölapidamatus. Totaalne (kui arvate, et mul on, siis võin tutvustada ja peate mind vaiksemaks kui kuldkala). Kui kodus on kummaliselt vaikne, siis teda pole siin. Talle meeldib niisama lolli juttu ajada ja teistele pinda käia. Täna käis poes ja ma palusin tuua piima. Koju tulnud venna täpsed sõnad: "Ma teatan, Inx, et poes polnud piima. Nüüd joome keefiri. Tegelt see on hoopis pett, sest keefiri ka polnud." Elab Businesia's.

*Pisiõde. Vat, tema on paras pähkel. Ettearvamatu reaktsiooni ja müstilise siseeluga. Kui vaja kuulda seisukohta, mille peale ise ei tule, siis on tema õige inimene, kellelt küsida. Fännab õudukaid, tõmbab neid ohtralt (pool minu arvuti kõvakettast on neid täis) ning passib öösiti üleval neid vaadates. Armastab kaua magada. Hiljuti, kui meile pidi pärastlõunane külaline tulema ja vend üritas teda äratada, ütles õde tõsises pahameeles: "Sellistest asjadest peab eelnevalt ette teatama!"

*naabripoiss. Üleaedne. Tuleb-läheb, kuidas juhtub. Tema siinolekust teatavad plätud keset koridoripõrandat. Veedab pooled õhtud lihtsalt siin hängides, kell 10 läheb näitab vanematele, et tuli koju ning hiilib tagauksest jälle meile. Igavuses ja energiaülejääkides vaevlev lustakas nooruk.

Vot sellised siis. Tsirkust saab alati ja igal juhul. Mida kindlasti siin ei leidu, on rahu. Tõde tunnistades: oleme selle sõna olemasolugi unustanud, tähendusest rääkimata.

Üritan vältida õppimist

2007-02-04T23:00:00.000Z

Hollywoodi filmid on ägedad. Viis pluss. Mulle meeldiks hullult töötada mõnes USA kontoris. Kui mind vallandataks, antaks kohe ka kolimiskast. Filmitegelastel on iga kord paar minutit pärast lahkumisotsust võtta suurem või väiksem pappkast, kuhu demonstratiivselt oma vara loopida ja minema kõndida. Või äkki hoiavad nad neid kaste kogu aeg igaks juhuks laua all?

Hämmingud

2007-02-03T09:17:00.000Z

On 2 asja, millest ma aru ei saa. Esiteks, kui ma seisan ühe kassa taga, miks siis inimesed lähevad alati oma asjadega teise kassa juurde? Teiseks, miks küll on vaja proovikabiinist välja tulles kardin ette tõmmata? Okei, kolmas asi on ka. See on see, kui inimesed näevad, et mul juba on klient, miks nad ikka tulevad vasakult ja paremalt minu käest küsima? Mind on ju ainult üks! Aga jälle, et mitte jätta valet muljet, pean ütlema, et mulle tööl meeldib. No vähemalt esialgu, eks. Hea on vahepeal mõtted oma muredest eemale saada ja tööle keskenduda.

(Liisu, kas sõnal "hämming" on olemas mitmus?)

Vargad

2007-02-02T10:06:00.000Z

Ärkasin öösel üles, kui keegi kustutas just tule, lõi ukse kinni ja jooksis trepist alla. Kuulatasin - käis välisuks. Vargad?!?! Kodukäija?!?! Õhus oli naljakas magus lõhn. Tõusin üles ja läksin kööki. Kõik magasid. Sõin ühe moosisaia ning mõtlesin, et mul olid luulud. Läksin tagasi tuppa. Seal oli ikka see magus lõhn. Kell oli pool 7. Äkki märkasin, et üks voodi on tühi. Õe lõhnaõli oli peeglikapil. Ta läks tööle. Vaeseke.

Lauslollus

2007-01-30T23:30:00.000Z

Öösel kell 2, kui inimene võiks magada või vähemalt eksamiks õppida, ta seda ei tee. Ei. Ta hoopis leiutab seelikulõiget, lõikab selle riidest välja ja plaanib veel kokku ka traageldada. Taustaks mängib kellegi koostatud pleilist ning käimaununud telekast tuleb Mäkaiver. Õde pistab korraks pea ukse vahelt sisse ja küsib: "Mis sa ei näe magada või?" "Ei näe jah," ühman ja pusserdan edasi. No kui ma tahan, et õde õmbleks mulle seeliku, mille lõiget ma ei oska talle joonistada ja mõõte öelda, siis tuleb ju ise alustada. Nii, tükid said riidele joonistatud ja välja lõigatud, aga kuidas nad nüüd kokku käivad? :S Enibadi?

Meie reit

2007-01-30T10:43:00.000Z

Jeeh, meil on nüüd oma reit! Kellel meil? Perekonnal, peaks vist ütlema. See oli mu armas õemees, kes leidis, et tal pole ajaga paremat teha, kui veebilehte pidama hakata. Leht ise on täiega analoogne rate.ee omale (põhineb teiste väidetel, minu oma silmad on reiti vaid paar korda elus kiiganud, ausõna!). Aga et oma nime nüüd veel rohkem mustata, pean ütlema, et vat selles "meie reidis" olen mina ka täitsa liige, piltidega ja puha. Vabandada ei oskagi eriti. Ise mõtlesin, et äkki sellepärast, et mul jäi rate.ee põhine puberteet vahele. Kes teab. Aga reiti vihkan ikka edasi :)

Mulle meenus veel, kuidas Forest Gate'i raamatukogu arvutites oli keelatud orkuti lehekülg - tuli ette kiri, et sorri, ei saa avada, on match-making site. Ja siis proovisin reiti avada - avas küll. Ju siis ei ole match-making site. Tegelt aga hämming, et Türgimaale on rate.ee kuulsus enne jõudnud kui Inglismaale. Või kuidas sellest aru saama peakski.

Üksöö

2007-01-29T22:05:00.000Z

Ma olin jälle kaua üleval. Vaatasin kella ning mõistuse hääl ütles: oioi, tüdruk, sa pead magama minema, muidu magad homme jälle pool päeva maha. Aga ma ei taha ju veel! Tuhat toimetust toimetamata, ei saa lõpetada, ei saa pooleli jätta! Mis sest, et silm vajub kinni ja voodi tundub kutsuvana. Ja siis naersin mõttes enda üle: nagu väike laps! Endal üks silm juba kinni, aga ei, tema ei taha tuttu! Ja mõelda, vanemad tahavad, et lapsed lähevad voodisse, kui nemad ütlevad. Aga lastel on ka ju veel toimetused pooleli ja neid ei saa ju edasi lükata, homme ei ole enam sama, ei ole enam see mäng, homme on see tuju läinud ning mängujärg ununenud.
Raske on olla laps, veel raskem lapsik täiskasvanu.

Väga tark kiisu ;)

2007-01-27T17:39:00.000Z

See kiisu meeldib mulle nii väga, et panin ta oma desktopi pildiks ja siis jõllitasin päev läbi ning lausa mõtlesin, et tahaks endale kassi. Õde pidi mulle mitu korda meelde tuletama, et mulle tegelikult ei meeldi ju kassid eriti.

Meie Arvuti palve

2007-01-27T17:28:00.000Z

Meie Arvuti, kes Sa oled võrgus!
Pühitsetud olgu Sinu ketas,
Sinu output tulgu, Sinu viirused mingu
nagu võrgus, nõnda ka disketi peal.
Meie igapäevane login anna meile
esimesel katsel, ja anna meile andeks
meie ctrl-alt-delete, nagu meiegi
andeks anname out-of-memoryd.
Ja ära lase meil oodata, vaid päästa
meid restardist, sest Sinu päralt on
autosave ja backup ja ignore error igavesti.
Enter.

(Autorit ei tea)

Tsitaat

2007-01-23T09:23:00.000Z

"Äh, jälle pean vihastama. Just läks viha üle..." (pisiõde)

delegeerimine

2007-01-09T19:48:00.000Z

Jälle need siblingud. Ega nad alati aind paha pärast siia bloogi ei satu. Täna läks kõik järjest nässu ja tundus, et maailm on kole ja tumehall. Aga äsja tuli mu vennas mu käest küsima: "Mis sa arvad, kas peaks tule alla tegema?" Ma vastasin, et jah. Selle peale tema: "Ma lähen informeerin siis teisi." Armas, eks.
Kuna ma karjumist ei kuulnud ja viimasel visiidil kööki kakluse jälgi ei tuvastanud, järeldan ma, et nad jõudsid rahumeelselt otsusele, kes tule pliidi alla teeb.

Ja veel suured tänud Kaidile. Mul on nüüd nimelt kogu meie planeedisüsteem koos helendavate tähtedega toalaes :) Ja hiljuti kääbusplaneediks alandatud Pluuto ka. Sellest hoolimata minu lemmikplaneet. Spuuuuki.

Mitteeriline maja

2006-12-27T23:25:00.000Z

Õigupoolest ei ole selles majas midagi erilist.
Olen aastaid sellest mööda jalutanud. Ja aastaid olen seda vaadanud. Miks ma seda üldse märkasin? Tavaline maja majade reas. Sellel on suur läbi kahe korruse ulatuv aken. Või siis klaassein. Pool seina. Mulle meeldivad suured aknad. Läbi klaasi paistab hubast valgust. Näen treppi, mis viib teisele korrusele. Trepi kõrval seinal on pildid või maalid. Väiksed, paigutatud trepiga ühes sammus ülespoole. Ülemisel korrusel on laud, mille taga istub valgepäine vana mees. Ma arvan, et ta on vana. Ma näen vaid osa temast. Sest laud jääb ju ette. Ma arvan, et ta on väga tark. Sest ta istub seal iga kord. Arvatavasti kirjutab või loeb. Tema selja taga paistavad raamaturiiulid. Kõik tundub nii rahulik selles hubases valguses. Mõnikord sellel tänaval kõndides ma juba ootan, millal jõuan selle majani, millel on klaasist sein ja kus vana valgepäine mees istub kirjutuslaua taga. Ma jääksin selle ette seisma ja vaataksin ja vaataksin, aga imelik oleks. Siis lähen edasi, tulen ju teinekord jälle.

Tegin statistikat

2006-12-10T18:07:00.001Z

Lugesin ära kõik smailid enda ja oma venna MSNi kontaktide nimedes. Venna kontaktidel on keskmiselt 0,91 smailit nime kohta, minu omadel 0,21.

Kogumine

2006-12-01T20:15:00.000Z

Eile õhtul läks jutt mingi hetk asjade kogumise peale. Mina esimese raksuga mõtlesin, et ma ei kogu midagi. Siis aga meenus, et tegelt kogun ju nende kohtade kaarte, kus ma käinud olen. Linnade kaarte peamiselt. Mitte et see nüüd miski suur kogu oleks, aga kogu ikkagi. Ja siis Kats mainis veel ära, et ostan ju igalt poolt tassi ka. Niisiis juba 2 kogmisartiklit.
Täna allkirjastasin järjekordse töölepingu. Sahtlisse pannes avastasin, et seal on ka juba väike kogu tekkimas. See oli neljas leping. Kõik erinevate kohtade omad. Selle tulemusena jooksen ma praegu 2 töökoha vahet, mis järgmise nädala plaanis näeb välja selline, et olen tööl iga jumala, või siis kuradi, päev :(

Liisu, kuidas ma seda viimast lauset kirjavahemärgistama pidin?

Meie elu lood

2006-11-25T13:53:00.000Z

Vahel on vahva, vahel nii jube, et tahaks karjuda. Ja seda me teeme ka.
"Ära näpi, hakkan karjuma!!!" Ma polegi aru saanud, kas karjuma hakkab arvuti või õemees. See on igatahes tema arvuti screensaveri tekst. Mina karjun siis, kui ma koristan. Sest siis ma avastan, kui müstilise seaduspärasusetuse järgi mõned siin majas asju paigutavad. Üks õde karjub siis, kui üks vend teda arvuti taha rate.ee-sse ei lase või keset põnevat emmessennivestlust teda sealt ära pukseerida tahab. Vend omakorda karjub siis, kui ma avaldan arvamust, et ta võiks oma koliriiulit koristada ja vastasel korral kõik vidinad prügikasti visata ähvardan. Teine õde karjub kogu aeg, sest see on tema suhtemisviis. Ta on meil selline äkiline. Üks vend ei karju. Aga teda pole praegu siin :(
Praegu on kõik vait, sest kellegi huvid ei ristu. 2 magavad, 2 istuvad arvuti taga ja üks sööb köögis.
Aga karjuma peab. See on emotsioonide väljendamine ja enda väljaelamine. Muidu tuleb depressioon. Jah, mulle öeldi, et mul on hea, et on, kelle peale karjuda. Aga üldiselt mulle ei meeldi seda teha, ise ka ehmatan ära.

Kohuke köögis

2006-11-21T15:41:00.000Z

Kõigepealt valab ta pool oma püksisäärt kuuma veega üle. Seejärel haarab kahvli järele, aga lõikab selle käigus hoopis noaga sõrme. Lõpuks kallab ta veel igaks juhuks õli veekeetjasse. Miks ta seda tegi ja mida sel ajal mõtles, kohuke ise ka ei tea. Aga kööki ta ei julge mõnda aega enam minna.

Ning eile ta keetis pruuni (!!!) riisi pudruks ning kuumutas 10 minutit vale pliidirauda, ise mõeldes, miks pihvid pannil ikka veel jääs on.

Kapi taga on kapp...

2006-11-19T15:52:00.000Z

...ja seal kapis elavad, arvake ära, kes! SIBLINGUD! Jah, nüüd on siin majas nii, et minu siblingud on kolinud täitsa vabatahtlikult kapi taha kappi elama. Ja mulle on jäänud kogu ülejäänud tuba. Ei usu? Tulge ja vaadake!

Plus Je Pense à Toi

2006-11-05T16:16:00.000Z

Patrick Fiori

/Pour les jours silencieux, où j'écoute tomber la pluie,
Et les matins frileux qui me font regretter nos nuits.
Pour toutes ces différences qui créent l'indifférence, depuis,
Pour les heures passées à regarder tourner l'ennui.
Et les trésors cachés qu'on enterre à jamais sans vie,
Pour tous les souvenirs qui s'ennuient à mourir.../

No lihtsalt niiii meeldivad tema laulud, eriti nende sõnad. Mis ma saan parata? :P

Telefonineedus

2006-10-30T14:07:00.000Z

Ükspäev ma praktiseerisin jälle oma telefonikaotamiskunsti. Ja sellepärast on mul nüüd uus ja äge telefon :D Võitluses mina versus tädi, jäin kaotajaks mina (kes ma arvasin, et telefonid peaksid mulle keelatud olema). Ta tassis mu poodi ja käskis valida. Ma tahtsin kõige odavamat (teadagi, miks, eks) ja sain ka. No peaaegu. Ja SIM-kaart selle numbriga on mul juba kolmas. :S

PS. Mu õel on temperament, mida ta võiks lahkelt jagada veel kümnele külmale põhjamaa naisele ning talle endalegi jääks paras ports :S

PPS. Homme on eksam. Peaks filmi vaatama hakkama :P

filmimaania

2006-10-30T09:20:00.000Z

Viimasel ajal ei saa ükski päev mööda minna, ilma et ma vähemalt 1 filmi ei vaataks. "Vähemalt" sellepärast, et pahatihti vaatan koguni 2-3. Viga on selles, et mul on vaja õppida. Ja siis ma teen kõike muud võimalikku, küünte lakkimisest õuesuitamiseni... Teine põhjus võib olla minu ootamatust Hugh Granti vaimustusest. Ma olen kogu aeg arvanud, et mehed lähevad vananedes kenamaks. Ja nii ongi! Kui ma nägin Notting Hilli, siis mõtlesin, et millest kogu see kära, üldse kena mees pole. Aga Love Actually's, näe, juba on. Vaat, mis 4 aasta jagu kortse võib teha :D

Herilased

2006-10-27T10:20:00.000+01:00

Me käisime ükspäev herilasi hirmutamas. Tegelt hirmutasid nemad hoopis meid. Läksime bussitäie rahvaga karjääre kaema. Selline üksik kohakene, ma kujutan ette. Kohalikel herilastel on seal kindlasti väga igav elada. Ja kui siis meie, miski 15 geoloog-geograafi seal moreeni ja glatsiofluviaalseid setteid uurisime, tulid nemad meid uurima. Ja tulid kohe kambaga. Tahtsid lennata juustesse, kõndida Otepää jääservamoodustiste kaardil ja sumiseda kõrva ääres. Meie muidugi seda ei tahtnud. Põiklesime nende eest kõrvale. Ebasõbralikud külalised.

Aga üldse maisaaaru, kuidas neid seal nii palju oli? Ja miks herilased alati sügiseti hullu aktsioonis on? :s

2006-09-18T09:53:00.000+01:00

Kool on kole. Tähtajad on koledad. Mõned õppejõud on ka koledad. Kahjuks.
Aga Tartu on ilus. London on ka ilus. Berliin röövis mu südame. Krt!

T2histamine...

2006-08-23T18:46:00.000+01:00

...toimub 5. sept Juhani pool (aias). Vot nii.

l6putu p2ev

2006-08-17T19:17:00.000+01:00

Juhan: "Inx!"
WTF! 2ratus l6ugab, kell on 5. 88 on ju veel... Kraamin, silmad poolkinni, oma asjad kokku ja tatsan vannituppa. Kylm on. T2na hommikul j2lle dusi alla ei l2he. Lihtsalt liiga kylm on. Muidu j22tun raudteejaamas 2ra. Klammerdan juuksed kinni, pesen n2o, panen riidesse. Longin trepist alla k88ki, ajan isutult sisse kausit2ie maisihelbeid mee ja p2hklite ja piimaga. Veel viimased asjatoimetused ja suundun jaama.
K6nnin perrooni l6ppu, sinna, kus juba peaaegu vedur peatub. Tyse naisterahvas suure blondi paruka ja ajalehega "Metro" on alati enne mind seal. S6rmed ymber minu raamatu kylmetavad. 6nneks on raamat p6nev. Ootamine oleks v2ga nyri ilma lugemiseta. L6puks tuleb rong. 10 mintsa ja Liverpool Street. V2ravatest l2bi, veelkord v2ravatest l2bi. Varsti tuleb metroo. 8 mintsa p2rast olen King's Cross'is. Astun taas kylma v2lis6hu k2tte. Poolel teel kohvikusse viipan tervitused juba tuttavale t2navakoristajale, kes alati sama koha peal on. Ka tema peab vara 2rkama.
Paistab kohvik. Asun toimetama: vaja panna k6ik avamiseks valmis ning kypsetada saiakesed. J2lle k6rvetan pooled croissantid ja baguette'id 2ra, aga tyhja kah. Kyll ostavad. Yks kohv Eddyle, teine Cosminale, minu oma j22b masina servale ootama, kuni on aega seda juua. Enne, kui j6uan viimaste tegemistega l6pule, algab kohviralli: latte, latte, large cappuccino, hot chocolate, strong cappuccino, americano with milk, white coffee, latte, latte, moccha... Tunnen end masinana. Ja olen ka. L6puks on 6nnetud kontoriinimesed oma hommikuse kofeiinidoosi k2tte saanud ja mina saan aega ringi vaadata, et hinnata kahjusid. Juurde on vaja v6tta kohvitopse, salvr2tte ja igaks juhuks ka plastmassist lusikaid. Teisi asju peaks t2naseks ehk piisama. Kell on 9.30. V6tan esimese lonksu oma ootamaj22nud kohvi. Vuih, j2lle on kylmaks l2inud. Kraanikaussi. Teen uue. Seekord j6uan v6tta paar lonksu enne, kui tuleb uus kliendihooaeg. Kui kliente pole, panen riiulitele valmis k6ike, mis sealt puudu. Vahel teen k6rvallaual kiirelt juurde m6ne jogurti v6i puuviljasalati.
Kell on 11. Tea-break. V6tan m6ne saiakese ja kohvi ja istun v2lja. 10 mintsa, et omi m6tteid m6elda. P2rastl6unal olen k88gis. Pesen n6ud, teen ettevalmistused j2rgmiseks p2evaks (t2idisega croissant'id, tuunikala, puuviljasalatid, jogurtid, riis ja mis parasjagu veel otsa on saanud). Aeg l2heb 6nneks kiiresti. Vahepeal hyytakse mind, l2hen neile ette appi. L6una on j2lle bisi. Kell hakkab 2 saama. Pyhin veel p6randam, lasen mopiga yle ja v6tan p6lle eest. Haaran endale midagi syya kaasa ja "see you tomorrow".

2006-08-05T11:36:00.000+01:00

"When Amel leaves, you will see, how I work. There will be almost no mistakes, 'cause I don't make mistakes. And I don't like people, who do." (Tsiteerisin oma kollegi. T88ta siis sellise inimesega koos :S)

Yksp2ev k2isin j6usaalis. J6udu ei teinud, kyll aga istusin saunas. Kui seda kohta nii v6ib nimetada. Oli lihtsalt yks soe tuba. Pika peale hakkas soegi :D

Teoorias peaksin ma saama 2 hommikul n2dalas magada nii kaua, kui syda lustib (Muidu pean kl 5 yles t6usma). Praktikas on meil igal laup2eval kell 10 tulnud majja t88mehed ja hakanud kuskil midagi puurima v6i kopsima ning tahtnud seda ka meie tuppa tegema tulla. T2na hommikul olid nad veel varem platsis... Peale selle pani miski pilves nolkide seltskond meie majas 88 otsa pidu. Miski hull tymps k2is 88 l2bi meie aias. Hommikul ka veel. Eestis oleks naabrid selle aja peale 50 korda politsei kutsunud. Aga siin teevad naabrid vahepeal ise ka nii. Aga meie tahame magada. Njah.

Tegelt ei ole k6ik nii kole ja tume, kuigi siit selline mulje v6ib j22da. T2na paistab j2lle p2ike ka :)

2006-07-31T17:14:00.000+01:00

Meil on 2gedad naabrid. Pidu iga p2ev, khmmm, 88 pigem. Aga kui oma aias vaatan vasakulle, siis seal on hindud, kui keerad pilgu paremalle, siis seal on neegrid ja veel edasi on hiinlased. Elagu multikultuursus!

M6nikymmend meetrit meie majast asub yks imelik juuksuri2ri, mis tundub pigem kaklusklubina. Iga kord seal m88da minnes, on kuulda kohutavat l2rmi. Ja v2ljas istuvad jubeda v2limusega mustad mehed. Selle juuksuri2ri nimeks on Synagogue, yle tee on veel m6ned, yhel neist nimeks "Soul trim". P6nevad 2rid :)

2006-07-26T17:06:00.000+01:00

Kuulge, 2rge mulle ikka mu kohalikule numbrile midagi saatke (keegi vist saatis...), sest ma kohe ei oska seda 6igesti anda teile. Proovin 3. kord ja pead ei anna, et see 6ige nyyd on: +4479 5134 0578. Aga ikkagi, 2rge seda kasutage. Eesti nr funkab suurep2raselt.

Seda, et kuum on. Et l2hen inglaseks k2tte ja enam muust ei oska r22kida, kui ilmast. Mitte seda. T6esti krdi kuum on. Niisama olla ka ei saa, ikka higi voolab. Ja siis t88ta veel k88gis. Ok, pinge maandatud.

Ja veel, kellel on aega ja kes pole seda veel teinud, lugege "Da Vinci koodi", seda raamatut ei saa k2est panna!

2006-07-23T19:41:00.000+01:00

Meie Kaiekesega k2isime t2na l6puks rannas. Ja mina p6lesin 2ra :( Ise ma, jopski, ei pand p2evituskreemi, a p2ike oli kuri. Meie landlord Andrew viis meid. S6itsime u 100 km Londonist kagu suunas, seal oli armas v2ike linn (kus aeg oli justkui m6nikymmend aastat tagasi seisma j22nud) ning pisike liivarand. Vesi oli aind jube kylm :S S6itsime seal kandis veel pisut ringi, h2sti palju kindlusi on omal ajal sinna ehitatud, nyyd saab neis turistide k2est roppu raha kysida :P
Minu telefon arvas seal, et ta on Prantsusmaal ning T-mobile saatis s6numi "welcome to France" :D Kahjuks, kahjuks me sinna ei l2inud, kuigi mere taga ta h2gusalt paistis...

2006-07-22T19:20:00.000+01:00

T2itsa spuuki, meie t2naval lasti t2na 88sel inimene maha :S Tee oli pool p2eva liikluseks suletud. Ega jah, me pole kunagi arvanud, et see siin v2ga turvaline koht on. Kuigi igal pool v6ib juhtuda...

Juhan ulatas mulle t2na hommiku (minul silm veel unest poolkinni) yhe kaardi. Ja mina kargasin kohe krapsti pysti! Seda kunstnikku ma tunnen! Ait2h teile! :)

2006-07-21T19:54:00.000+01:00

Meil on hullu tore landlord, kellega l6puks minagi nyyd tuttavaks sain. Temaga v6ib end r22kima unustadagi. On selline vanem meesterahvas, kellel on naine eestlanna, seega suhtub ta eestlastesse v2ga h2sti ning k2ib ise ka tihti Eestis (just tuli sealt). Yks 6htu tahtsime jalutama minna ja siis ta juhatas mind, et mine "paremalle, vasakulle ja otse", siis j6uad parki. Ja 2ra sa m2rgi (Piia, pane nyyd t2hele :D), meil on siin h2sti suur park, otsa ei paista ning sinna minnes on tunne, nagu oleks kuskile maale sattunud. Nyyd ma hylgasin meie pisikese aia ning kolisin hoopis parki p2evitama :) (Kuhu, t6si kyll, alles 6htul 6 paiku j6uan, nii et p2ikest enam v2ga ei saagi.)

Uudist on nii palju, et kuna meie armas Yhispank mulle kirja l6puks 2ra saatis, sain ma t2na raamatukogu kaardi teha (siin peab igal pool oma Londoni elukohta t6estama, kohaliku aadressiga bank statement k2ib kyll) ning saan tasuta netti. V2ikese konksuga kyll: aja peab ette kinni panema. Aga v2hemalt on tasuta :)

Meie majas elab nyyd 6 eestlast, sest siia kolisid veel 2 eesti tsikki, kes n2dalaks pidu panema tulid. Ja n2dala p2rast tuleb uus paar tsikke :P Eestlaste maja!!! Ja meie otsustasimegi neljakesi oma armsasse kambrisse j22da. Odavam on ja mahub 2ra kyll :)